Esimene lend väljus Coolangattast hommikul kell 8. Jõudsin lennujaama täpselt nii, et oli kohe vaja check in teha ja kõik läks kiiresti järjest ja ootama ei pidanud peaaegu üldse. Madisoni isa viis mind lennujaama ja Madison tuli kaasa (pidzaamas!), mina mahutasin end kaheukselise bemmi tagaistmele - Maddy istus ees - ja kui ma sealt välja tahtsin lennujaamas tulla, siis oli Madisonil muidugi mure, et tema küll oma pidzaamadega lennujaama parklas välja ei roni :D
Kõik ei läinud sugugi libedalt, tahtsin omakontolt raha välja võtta, aga olin unustanud hoiuse pealt krediidi peale kanda ning ei saanudki sularaha välja võtta; lisaks valiti mind tollis juhuslikku kontrolli.
Malaisias lennukist väljudes ootas ees täielik saun! Seal on ikka nii kohutavalt niiske. Tuli välja, et on vaja täita mingi maale sisenemise kaart, lennukis neid meile ei jagatud, sest nad vist unustasid need lennule kaasa võtta. Seega pidime need kaardid lennujaamas täitma, loomulikult eiolnud ühtegi pastakat saadaval. Lisaks ma ei saanud igas kohas täpselt aru, mida ma sinna kirjutama pean. Aga kobisema hiljem minuga ei hakatud kusagil. Seejärel ootasin nagu idikas oma kotti lindilt ja hiljem nägin, et see oli juba maha tõstetud. Külli oli juba varahommikust saati Malaisias passinud ja mul vedas väga, et täpselt uste ees kokku sattusime.
Meid ootas ees14h lendu. Kuna startisime kell 22 õhtul siis see tähendas seda, et lendasime ööga kaasa ja peaaegu terve lennu ajal oli pime. Ühel hetkel äratas Külli mind üles ja aknast avanes väga vinge vaatepilt: sõitsime äikesetormi kohal!! Pilved lõid pidevalt valgeks. Ja ma mõtlen tõepoolest pidevalt ja üheaegselt mitmed pilved, üldse mitte nii nagu maa pealt vaadates, et ainult paar sähvakut ja ongi kõik. Sädemeid lendas ja väga väga lahe oli vaadata, kuigi vahepeal oli tunne, et oleme sellele kahtlaselt lähedal juba. Kuulda ei olnud midagi.
Nüüd ma siis istun siin Londonis. Külli läks just Tallinna lennuki peale.. Mina pean ootama veel homse õhtuni, et saada Hispaaniasse. Veidi üle 24h on aega.
20.7.10
17.7.10
Big night out
Et kõik ausalt ära rääkida pean alustama sellest, et mul oli terve siin oldud aeg kinnisideeks känguruliha proovida. Eilne õhtu algas suure õhtusöögiga mingises restoranis Robina kaubanduskeskuses ja arve oli 4 peale (mina, Madison, Madisoni kutt Sam ja Kris) mingisugune 150 dollarit.
Sain siis oma känguru proovitud ja mulle maitses igatahes. Liha nagu liha ikka. Sam tellis krokodilli ja seega sain ka seda proovida. Ütleksin sama - liha nagu liha ikka. Kogu söömine toimus pulkadega, lõpuks hakkas juba natuke käppa tulema see asi, aga mitte väga, eelistaksin siiski kahvlite juurde jääda.
Kõhud täis, läksime bowlingusse, kus ma sain väga haledalt pähe. Ainult et esimese mängu lõpus võtsin end kokku ja tegin 2 strike järjest. Siis tuli Kris välja oma saladusega, et kui ta väike oli, siis ta käis bowlingu võistlustel. Ok, see seletab asja.. Ja Madison lasi üldse oma rajale servad panna, nii et pall renni minna ei saanud ja üsna suure tõenäosusega mõnele kurikale ikka pihta sai.
Järgmiseks läksime üksteist laseritega tulistama. Ma ei mäleta, kuidas seda mängu kutsuti, aga igatahes paintballilaadne, ainult et mingit värviga möksimist ei ole. Järjekordselt sain väga haledalt pähe. Samas, see mees, kes rääkis mis tegema peab ja mis mitte, seletas nii kiiresti, et ma arvan, et ma ei saanud päris kõigest aru. AGA väga lahe oli! Ja me olime lõpuks niiii higised. Üksteise tagaajamine toimus üsna pimedas ruumis, meil olid seljas sensoritega vestid, hullem actioni muusika käis ja naguma juba ütlesin, mõnus oli.
Ja nüüd, kui oli ennast haisvaks higistatud, oli õige aeg kluppi minna. Valisime mingisuguse väikse klubi ja tantsisime järjest, kuni meid klubist välja löödi. Kell oli siis 3. Mis klubi sulgeb kell 3??
Võtsime takso. Taksojuht oli väga elevil, kuna temaga oli just esimest korda juhtunud see, et arve maksmise asemel tüüp jooksis minema. Ta lubas järgmisel päeval teda otsima minna, sest seal olevat ainult 3 maja olnud, kus ta ta maha pani.
Siis algas keeruline osa minu jaoks. Maja on sõiduteest kõvasti kõrgemal ja oli vaja oma kingadega järsust kallakust üles saada, seejärel leida saapa seest võti ja uks lahti keerata. See osutus oodatust oluliselt keeulisemaks. Oma 10 minutit üritasin ust lahti saada, ma lihtsalt ei saanud süsteemile eriti pihta. Lõpuks see ikka õnneks õnnestus.
Homme on väljalend. Uskumatu.
Sain siis oma känguru proovitud ja mulle maitses igatahes. Liha nagu liha ikka. Sam tellis krokodilli ja seega sain ka seda proovida. Ütleksin sama - liha nagu liha ikka. Kogu söömine toimus pulkadega, lõpuks hakkas juba natuke käppa tulema see asi, aga mitte väga, eelistaksin siiski kahvlite juurde jääda.
Kõhud täis, läksime bowlingusse, kus ma sain väga haledalt pähe. Ainult et esimese mängu lõpus võtsin end kokku ja tegin 2 strike järjest. Siis tuli Kris välja oma saladusega, et kui ta väike oli, siis ta käis bowlingu võistlustel. Ok, see seletab asja.. Ja Madison lasi üldse oma rajale servad panna, nii et pall renni minna ei saanud ja üsna suure tõenäosusega mõnele kurikale ikka pihta sai.
Järgmiseks läksime üksteist laseritega tulistama. Ma ei mäleta, kuidas seda mängu kutsuti, aga igatahes paintballilaadne, ainult et mingit värviga möksimist ei ole. Järjekordselt sain väga haledalt pähe. Samas, see mees, kes rääkis mis tegema peab ja mis mitte, seletas nii kiiresti, et ma arvan, et ma ei saanud päris kõigest aru. AGA väga lahe oli! Ja me olime lõpuks niiii higised. Üksteise tagaajamine toimus üsna pimedas ruumis, meil olid seljas sensoritega vestid, hullem actioni muusika käis ja naguma juba ütlesin, mõnus oli.
Ja nüüd, kui oli ennast haisvaks higistatud, oli õige aeg kluppi minna. Valisime mingisuguse väikse klubi ja tantsisime järjest, kuni meid klubist välja löödi. Kell oli siis 3. Mis klubi sulgeb kell 3??
Võtsime takso. Taksojuht oli väga elevil, kuna temaga oli just esimest korda juhtunud see, et arve maksmise asemel tüüp jooksis minema. Ta lubas järgmisel päeval teda otsima minna, sest seal olevat ainult 3 maja olnud, kus ta ta maha pani.
Siis algas keeruline osa minu jaoks. Maja on sõiduteest kõvasti kõrgemal ja oli vaja oma kingadega järsust kallakust üles saada, seejärel leida saapa seest võti ja uks lahti keerata. See osutus oodatust oluliselt keeulisemaks. Oma 10 minutit üritasin ust lahti saada, ma lihtsalt ei saanud süsteemile eriti pihta. Lõpuks see ikka õnneks õnnestus.
Homme on väljalend. Uskumatu.
16.7.10
Australia zoo
Enne kui oma tänast päeva kirjeldama hakkan, ütlen, et Külli käis Sydney Opera Houses midagi vaatamas ja pärast oli tal kuidagi võimalus dirigendiga rääkida. Ja üllatus.. Tegid nad seda puhtas eesti keeles.
Ok, aga nüüd. Hosteli eest korjas mind peale mikrobuss, mis viis rahva Austraalialoomaaeda. Mees oli roolis ja rääkis mikrofoni, mida seal teha ja mida mitte, ta ise olevat seal töötanud (ja väidetavalt enne seda reisis ta 9 a Euroopas, igas riigis olevat käinud). Niisiis, ta teadis, mis loomaaiast rääkida, mida vaadata, kuhu minna ja mida mitte teha. Samuti tundus ta olevat üsna hea müügimees.
Teel vaatasime ka filmi Steve Irwinist.. Tundus, et ta oli omaala ikka väga väga suur entusiast ja tegi kõike kirega ja armastas loomi väga. Temast jäid maha 2 last ja naine, kes nüüd toimetavad Steve'i loodud loomaaias. Ta tütar, kes saab 24. juuli 12aastaseks, on juba suur staar, tal on oma show (Bindi the jungle girl oli vist selle nimi), ta on käinud üle maailma eri paikades filmivõtetel, ta laulab ja tantsib jne jne.. Suur suur staar ühesõnaga.. Isa õpetas oma lapsi juba maast madalast loomi armastama ja tundma. Jäi mulje (nii videost kui bussijuhi jutust) et ta oli väga väga eriline inimene..
Ma ei tea, kas Eestis on tema showd näidatud? Kahju kui ei ole..
Seal loomaaias.. Nägime krokodillishowd, enne seda oli lindude show, mis oliüllatavaltlahe.. Parved igasugu eri linde lendasid ja tegid areenile tiire peale..Ja mõned neist vuhisesid väga kiiresti ja väga lähedalt mööda. Ja teadsid täpselt, kust alustada ja kus lõpetada oma lend :D Naljakas. Natuke sain staar ka olla, suurelt ekraanilt oli mind näidatud, ma muidugi ise ei pannud tähele..
Veel.. Sain käppida koaalat.. Ja kängurusid. Ja nad mõlemad on väga pehmed.. Ma ei arvanud, et kängurud nii pehmed on... Valge püütoniga tegime pilti (ta ei olnud päris albiino, aga oli kaotanud oma pigmendi mingi geeni pärast - väga haruldane), mina hoidsin pead:D
Elevanti söötsime ka..
Väga tore päev oli:)
Ok, aga nüüd. Hosteli eest korjas mind peale mikrobuss, mis viis rahva Austraalialoomaaeda. Mees oli roolis ja rääkis mikrofoni, mida seal teha ja mida mitte, ta ise olevat seal töötanud (ja väidetavalt enne seda reisis ta 9 a Euroopas, igas riigis olevat käinud). Niisiis, ta teadis, mis loomaaiast rääkida, mida vaadata, kuhu minna ja mida mitte teha. Samuti tundus ta olevat üsna hea müügimees.
Teel vaatasime ka filmi Steve Irwinist.. Tundus, et ta oli omaala ikka väga väga suur entusiast ja tegi kõike kirega ja armastas loomi väga. Temast jäid maha 2 last ja naine, kes nüüd toimetavad Steve'i loodud loomaaias. Ta tütar, kes saab 24. juuli 12aastaseks, on juba suur staar, tal on oma show (Bindi the jungle girl oli vist selle nimi), ta on käinud üle maailma eri paikades filmivõtetel, ta laulab ja tantsib jne jne.. Suur suur staar ühesõnaga.. Isa õpetas oma lapsi juba maast madalast loomi armastama ja tundma. Jäi mulje (nii videost kui bussijuhi jutust) et ta oli väga väga eriline inimene..
Ma ei tea, kas Eestis on tema showd näidatud? Kahju kui ei ole..
Seal loomaaias.. Nägime krokodillishowd, enne seda oli lindude show, mis oliüllatavaltlahe.. Parved igasugu eri linde lendasid ja tegid areenile tiire peale..Ja mõned neist vuhisesid väga kiiresti ja väga lähedalt mööda. Ja teadsid täpselt, kust alustada ja kus lõpetada oma lend :D Naljakas. Natuke sain staar ka olla, suurelt ekraanilt oli mind näidatud, ma muidugi ise ei pannud tähele..
Veel.. Sain käppida koaalat.. Ja kängurusid. Ja nad mõlemad on väga pehmed.. Ma ei arvanud, et kängurud nii pehmed on... Valge püütoniga tegime pilti (ta ei olnud päris albiino, aga oli kaotanud oma pigmendi mingi geeni pärast - väga haruldane), mina hoidsin pead:D
Elevanti söötsime ka..
Väga tore päev oli:)
15.7.10
Brisbane
Enne Brisbane'i jõudmist tegi meie buss peatuse linnakeses nimega Toowoomba. Nii palju kui ma bussi aknast nägin, tundus see väga väga armas linnake. Ei oskagi öelda, miks täpselt, aga ju siis kuidagi see arhitektuur (ei olnud kõrghooned) ja haljastus andsid kokku kauni üldilme.
Brisbane'i sisse sõites valdas mind äkki suur õnnetunne. Linn!! Lõpuks ometi linn! Kõrged hooned ja sebivad inimesed, ma ei teadnudki enne, et ma nii väga linna inimene olen. Aga eks pärast Aramacis olemist mõjub iga natukenegi suurem koht värskendavalt.
Hüppasin Roma Street transit centre'st tasuta backpackerite bussi peale, mis mind mu hostelisse tõi. Olin valinud omale voodi kaheksakohalises naiste toas. Üsna kena ja puhas on siin kõik. Õhtul ajab natuke närvi see, et koguaeg kuulutatakse valjuhääldist, et nüüd on happy hour ja plaa plaa, tulge sööma ja jooma jne.
Kohe, kui olin oma kodinad tuppa ära pannud, hakkasin uurima, kuidas saada sinna kohta, kus mul õhtul linedance pidi toimuma (St Philipsi katedraal). Kirjutasin omale google kaartide pealt teekonna välja ja jõudsingi kohale ilusasti. Tund toimus alles õhtul, aga minu õnneks oli selle kiriku lähedal väike shoppingkeskus, kus sain ringi vaadata ning paljudes kohvikutes istuda ja raha kulutada:D
Tund algas kell 18.30, tund aega oli algajatele (kusjuures edasijõudnud võisid samade muusikapalade järgi keerulisemaid tantse tantsida), seejärel oli 0,5h mõeldud pisut keerulisemate tantsude jaoks, niiet edukamad algajad võisid ka sinna jääda. Seejärel oli 1h keskastmele ning viimsel tunnil õpiti veel keerulisemaid tantse. Kogu sellest ajast tantsisin mina kaasa umbes 2,5h. Vahepeal tuli üks lainija mind ikka kiitma ja ütlema, kui hästi ma tantsin ja küsis, kas ma olen tantsija olnud enne :D Päris lahe. Ja lausa 4 meest osales ka tunnis. Mulle tundus, et tunnis osalejatele jäid sammud päris hästi meelde, suuremaid prohmakaid eiolnud ja õppisid üsna kiiresti kõik selgeks, aga asja tantsulist poolt jäi nagu pisut väheks. Rohkem nägi tants välja nagu lihtsalt sammude üksteise ritta seadmine. Hiljem viis mind üks tantsija tagasi hostelisse. See oli hea, sest sinna oli u 40 minuti tee. Tore õhtu oli igatahes. Ühe künka otsast avanes väga ilus öine vaade tuledes Brisbanele.
Kui ma hostelisse jõudsin, siis suurem osa mu toakaaslastest magasid juba ja ma kobisin ka magama, terve eelmine öö möödus ju bussiga sõites ning mitte väga palju magades. Kui ma hommikul silmad lahti tegin, olid pea kõik mu toakaaslased juba välja läinud. Asusin siis omaette plaane tegema. Tahtsin natuke shopata ja natuke lihtsalt linnas ringi vaadata. Meil on siin laua peal hunnik voldikuid,võtsin ühe, kus oli linna kaart ja mõned tähtsamad asjad ära märgitud.
Otsustasin end shoppingu tänavale vedada.
Shoppingtänav oli avar jalakäijate tänav, mida ümbritsesid tuhanded poed ja söögikohad. Ilm oli ka ilus. Kui shoppinguga selleks korraks ühele poole sain, otsustasin vaadata mõnda kohalikku parki. Valisin välja Brisbane Botanic Gardeni, nagu nimigiütleb, oli see natuke botaanika suunitlusega. Troopiliste puude tüvedelt võis leida väikeseid selgitusi liigi kohta. Park ise asus Brisbane jõe ääres, nii et pargis istet võttes sai nautida jõel loksuvaid jahte näiteks. Päike paistis, samas puud pakkusid varju, inimesed tegid sporti, mängisid jalkat, jooksid, päevitasid, pidasid piknikku, pildistasid ja nautisid niisama ilma. Ei saa öelda, et see park just väike oleks olnud, minu juba niigi tuld löövad jalad väsisid üha rohkem ja rohkem. Seal avanes mulle hetkeks ka üsna koomiline vaatepilt: minust sõitis mootoriga tõukeratta moodi asjandusel mööda ülikonnas mees, sinine kiiver peas.
Tahaks, et Tallinnas oleks ka selliseid parke rohkem. Võtke maha mõned majad ja tehke ilusad rohelised pargid asemele:)
Koos kesklinna ja selle poodidega, parkidega ja jõeäärsetel kaunitel aladel on jalakäijatel ning ratturitel tuhendeid võimalusi end nautida ning liigutada. Lisaks nägin ka veel võimast endist parlamendihoonet.
Väga ilus linn on! Mina jään igatahes rahule.
Nüüd hakkan homset ootama, kui Austraalia loomaaeda saab:)
Brisbane'i sisse sõites valdas mind äkki suur õnnetunne. Linn!! Lõpuks ometi linn! Kõrged hooned ja sebivad inimesed, ma ei teadnudki enne, et ma nii väga linna inimene olen. Aga eks pärast Aramacis olemist mõjub iga natukenegi suurem koht värskendavalt.
Hüppasin Roma Street transit centre'st tasuta backpackerite bussi peale, mis mind mu hostelisse tõi. Olin valinud omale voodi kaheksakohalises naiste toas. Üsna kena ja puhas on siin kõik. Õhtul ajab natuke närvi see, et koguaeg kuulutatakse valjuhääldist, et nüüd on happy hour ja plaa plaa, tulge sööma ja jooma jne.
Kohe, kui olin oma kodinad tuppa ära pannud, hakkasin uurima, kuidas saada sinna kohta, kus mul õhtul linedance pidi toimuma (St Philipsi katedraal). Kirjutasin omale google kaartide pealt teekonna välja ja jõudsingi kohale ilusasti. Tund toimus alles õhtul, aga minu õnneks oli selle kiriku lähedal väike shoppingkeskus, kus sain ringi vaadata ning paljudes kohvikutes istuda ja raha kulutada:D
Tund algas kell 18.30, tund aega oli algajatele (kusjuures edasijõudnud võisid samade muusikapalade järgi keerulisemaid tantse tantsida), seejärel oli 0,5h mõeldud pisut keerulisemate tantsude jaoks, niiet edukamad algajad võisid ka sinna jääda. Seejärel oli 1h keskastmele ning viimsel tunnil õpiti veel keerulisemaid tantse. Kogu sellest ajast tantsisin mina kaasa umbes 2,5h. Vahepeal tuli üks lainija mind ikka kiitma ja ütlema, kui hästi ma tantsin ja küsis, kas ma olen tantsija olnud enne :D Päris lahe. Ja lausa 4 meest osales ka tunnis. Mulle tundus, et tunnis osalejatele jäid sammud päris hästi meelde, suuremaid prohmakaid eiolnud ja õppisid üsna kiiresti kõik selgeks, aga asja tantsulist poolt jäi nagu pisut väheks. Rohkem nägi tants välja nagu lihtsalt sammude üksteise ritta seadmine. Hiljem viis mind üks tantsija tagasi hostelisse. See oli hea, sest sinna oli u 40 minuti tee. Tore õhtu oli igatahes. Ühe künka otsast avanes väga ilus öine vaade tuledes Brisbanele.
Kui ma hostelisse jõudsin, siis suurem osa mu toakaaslastest magasid juba ja ma kobisin ka magama, terve eelmine öö möödus ju bussiga sõites ning mitte väga palju magades. Kui ma hommikul silmad lahti tegin, olid pea kõik mu toakaaslased juba välja läinud. Asusin siis omaette plaane tegema. Tahtsin natuke shopata ja natuke lihtsalt linnas ringi vaadata. Meil on siin laua peal hunnik voldikuid,võtsin ühe, kus oli linna kaart ja mõned tähtsamad asjad ära märgitud.
Otsustasin end shoppingu tänavale vedada.
Shoppingtänav oli avar jalakäijate tänav, mida ümbritsesid tuhanded poed ja söögikohad. Ilm oli ka ilus. Kui shoppinguga selleks korraks ühele poole sain, otsustasin vaadata mõnda kohalikku parki. Valisin välja Brisbane Botanic Gardeni, nagu nimigiütleb, oli see natuke botaanika suunitlusega. Troopiliste puude tüvedelt võis leida väikeseid selgitusi liigi kohta. Park ise asus Brisbane jõe ääres, nii et pargis istet võttes sai nautida jõel loksuvaid jahte näiteks. Päike paistis, samas puud pakkusid varju, inimesed tegid sporti, mängisid jalkat, jooksid, päevitasid, pidasid piknikku, pildistasid ja nautisid niisama ilma. Ei saa öelda, et see park just väike oleks olnud, minu juba niigi tuld löövad jalad väsisid üha rohkem ja rohkem. Seal avanes mulle hetkeks ka üsna koomiline vaatepilt: minust sõitis mootoriga tõukeratta moodi asjandusel mööda ülikonnas mees, sinine kiiver peas.
Tahaks, et Tallinnas oleks ka selliseid parke rohkem. Võtke maha mõned majad ja tehke ilusad rohelised pargid asemele:)
Koos kesklinna ja selle poodidega, parkidega ja jõeäärsetel kaunitel aladel on jalakäijatel ning ratturitel tuhendeid võimalusi end nautida ning liigutada. Lisaks nägin ka veel võimast endist parlamendihoonet.
Väga ilus linn on! Mina jään igatahes rahule.
Nüüd hakkan homset ootama, kui Austraalia loomaaeda saab:)
13.7.10
Update
Lõpuks käisime ära ka selle kurikuulsa järve juures, millest kõik Aramaci kohalikud räägivad ja küsivad, kas ma juba seal olen käinud. Päike ei olnud väljas ja meile Simonega seejärv erilist muljet ei avaldanud.Kuivälja arvata see, et kaldale jumala lähedal näitas sügavuseks 2,2m. Samas, Külli jutu järgi olevat seeväga ilus paik.. Ju siis lihtsalt oli ilma viga.
Teine koht, mida me nägime, oli ravitsemisring. See on selline vana kividest moodustatud ring, asub mingitejõujoonte ristumiskohal ning taolisi kohti on maailmas kokku vaid 7. See paik oli tõeliselt mõnus. Ring asus künka otsas ja mitte ühtegi muud heli ei kostunud sinna kui ainult tuulesahin. Kahju, et mul ei ole võimalik sinna iga kell üksi minna kui soov on, seeoleks kindlasti väga mõnus ja rahustav kogemus.
Peale nende paikade käisime veel mõneskohas, kust avanes hea vaade.
Siinkohal pean ära mainima, et tähstaevas on siin ka ikka väga võimas. Ehk on si selles, et siin nii palju tühja maad ja midagi ei valgusta taevast ja tähed paistavad rohkem ja tugevamalt silma.. Aga ma ei ole kindel.. Igatahes võimas taevas.
Nojaa se selleks.. Igatahes siis istusin bussi peale eile. Ja täna jõudsin Brisbane. Sõit sujus enamvähem, kui välja arvata see, et peaaegu oleks mind ja ühte poissi, kes bussist kuidagi maha lipsas ühes peatuses, mingisse bensukasse keset ööd maha jäetud.. Ilma rahakoti ja telefoni ja millegita. Pealegi bussijuht nägi, etma maha läksin, jooksin talle põhimõtteliselt otsa. Juba sõitsid minema pmst, aga õnneks oli bussis üks inimene, kes mind teadis ja nägi, et mind pole ja käskis bussijuhil tagasi keerata.. Väga kummaline igatahes, tavaliselt bussijuht alati loeb enne minemasõitu üle kõik, et kas ikka kõik on peal.
Aga lõpuks ikka jõudsin ilusasti Brisbane.. Jõudsin ka oma hostelisse. Kirjutasin endale kiiresti kirjelduse, kuidas leida üles see paik, kus laintantsutunnid täna on, kuhu minna lubasin. Kõmpisin siis päris pika maa maha ja nüüd olen päev läbi siin selle paiga lähedal asuvad kaubanduskeskuses kohvikutes istunud. Ja raha kulutanud.
Ma väga loodan, et selle linetantsu õpsi pakkumine on ikka jõus - nimelt lubas ta mind pärast tunde ise hostelisse tagasi viia. Hoidke mulle pöialt, ma ei tea eriti ühtegi tantsu, mis nad õppinud on!
Teine koht, mida me nägime, oli ravitsemisring. See on selline vana kividest moodustatud ring, asub mingitejõujoonte ristumiskohal ning taolisi kohti on maailmas kokku vaid 7. See paik oli tõeliselt mõnus. Ring asus künka otsas ja mitte ühtegi muud heli ei kostunud sinna kui ainult tuulesahin. Kahju, et mul ei ole võimalik sinna iga kell üksi minna kui soov on, seeoleks kindlasti väga mõnus ja rahustav kogemus.
Peale nende paikade käisime veel mõneskohas, kust avanes hea vaade.
Siinkohal pean ära mainima, et tähstaevas on siin ka ikka väga võimas. Ehk on si selles, et siin nii palju tühja maad ja midagi ei valgusta taevast ja tähed paistavad rohkem ja tugevamalt silma.. Aga ma ei ole kindel.. Igatahes võimas taevas.
Nojaa se selleks.. Igatahes siis istusin bussi peale eile. Ja täna jõudsin Brisbane. Sõit sujus enamvähem, kui välja arvata see, et peaaegu oleks mind ja ühte poissi, kes bussist kuidagi maha lipsas ühes peatuses, mingisse bensukasse keset ööd maha jäetud.. Ilma rahakoti ja telefoni ja millegita. Pealegi bussijuht nägi, etma maha läksin, jooksin talle põhimõtteliselt otsa. Juba sõitsid minema pmst, aga õnneks oli bussis üks inimene, kes mind teadis ja nägi, et mind pole ja käskis bussijuhil tagasi keerata.. Väga kummaline igatahes, tavaliselt bussijuht alati loeb enne minemasõitu üle kõik, et kas ikka kõik on peal.
Aga lõpuks ikka jõudsin ilusasti Brisbane.. Jõudsin ka oma hostelisse. Kirjutasin endale kiiresti kirjelduse, kuidas leida üles see paik, kus laintantsutunnid täna on, kuhu minna lubasin. Kõmpisin siis päris pika maa maha ja nüüd olen päev läbi siin selle paiga lähedal asuvad kaubanduskeskuses kohvikutes istunud. Ja raha kulutanud.
Ma väga loodan, et selle linetantsu õpsi pakkumine on ikka jõus - nimelt lubas ta mind pärast tunde ise hostelisse tagasi viia. Hoidke mulle pöialt, ma ei tea eriti ühtegi tantsu, mis nad õppinud on!
8.7.10
Offroad outbackis
Püsiklient Bob lubas viia mind väiksele ringsõidule, kuna nii mul kui Simonel oli hommikupoolik vaba, läksime koos.
Teed on siin ilma meie abitagi kängurulaipu täis, kuid seekord nägime reaalselt, kuidas kängu alla ajamine käib. Istusime autos, kari kängurusid (õigemini küll nende väikseid sugulasi - wallabisid) ronis teele, rumalad nagu nad on, ei suudaära ka hästi otsustada, kuhu poole hüpata ning nii üks meie autolt löögi saigi ja jälle üks laip tee peal juures:( Bobi auto on üsna kõrge ja ilmselt maastikul sõitmiseks mõeldud, ees on kaitsevõre, niiet känguru autole viga ei teinud (kui ma nüüd natuke mõtlen, siis vist saan aru, mida tähendab sõna "kängururauad" :D)
Lõpuks jõudsime välja paika, kus asusid iidsed aborigeenide koopajoonistused. Osad neist olid tehtud seina mustreid kraapides, aga veelgi huvitavamad olid käekujutised. Aborigeenid asetasid käe seinale ja seejärel puhusid kuidagi värvi sinna peale ning kui käeära võtsid, jäi käe kujutis senale. Selliseid puhumisvärve müüakse hetkel Eestiski. Aga Bob teadis rääkida, et tol ajal seal piirkonnas värvi ei leidunud ja et seega pidid need aborigeenid olema pärit Lääne-Austraaliast, kus seda värvi leidus. Googeldasin natuke, et leida, kui vanad need aborigeensed kunstiteosed olla võivad ning erinevatel uurimustel põhinevad andmed pakuvad et ... tähelepanu nüüd!! : 25 000 - 35 000 aastat vanad!
Seejärel meie tuur jätkus. Bob näitas meile radu, kus vanasti suured rakendid kaupa vedasid. Ühe nurga peal oli vanasti asunud hobuste vahetamise koht - selline paik, mis pidi alati rändurtele puhanud värskeid hobuseid pakkuma. Kuni hobuseid vahendati, ei olnud ränduritel midagi erilist teha ning nad hakkasid lähedalasuvasse suurde kivirahnu (pigem nagu kaljurahn) oma nimesid kraapima. Kõige vanem, mille me leidsime, oli aastast 1874. Seal lähedal asus ka "hotell", mis vist pigem oli midagi kõrtsilaadset.
Kuna raskete koormate suured puust rattad vajutasid teesse pidevalt jälgi, siis aja möödudes uhtus vihm tee täiesti minema ning alles jäi taoline sügava kraavi moodi asjandus.
Viimaks sõitsime veelmööda ühest puu otsa riputatud dingo laibast. Kohalikud siin on nendepeale kurjad, sest nad murravad karja ning kui sa dingo maha lased ja ta kolba kuhugi viid, saad selle eest 50 doltsi. Lisaks on üleval ka dingo lõksud, mille juures on puu külge pandud mingisugune valge märgis - ilmselt selleks, et inimesed sinna ei astuks või kuna seal ilmselt agunii eriti inimesi ei liigu, siis selleks, et lõksu ülespanija selle hiljem ka üles leiaks.
Teed on siin ilma meie abitagi kängurulaipu täis, kuid seekord nägime reaalselt, kuidas kängu alla ajamine käib. Istusime autos, kari kängurusid (õigemini küll nende väikseid sugulasi - wallabisid) ronis teele, rumalad nagu nad on, ei suudaära ka hästi otsustada, kuhu poole hüpata ning nii üks meie autolt löögi saigi ja jälle üks laip tee peal juures:( Bobi auto on üsna kõrge ja ilmselt maastikul sõitmiseks mõeldud, ees on kaitsevõre, niiet känguru autole viga ei teinud (kui ma nüüd natuke mõtlen, siis vist saan aru, mida tähendab sõna "kängururauad" :D)
Lõpuks jõudsime välja paika, kus asusid iidsed aborigeenide koopajoonistused. Osad neist olid tehtud seina mustreid kraapides, aga veelgi huvitavamad olid käekujutised. Aborigeenid asetasid käe seinale ja seejärel puhusid kuidagi värvi sinna peale ning kui käeära võtsid, jäi käe kujutis senale. Selliseid puhumisvärve müüakse hetkel Eestiski. Aga Bob teadis rääkida, et tol ajal seal piirkonnas värvi ei leidunud ja et seega pidid need aborigeenid olema pärit Lääne-Austraaliast, kus seda värvi leidus. Googeldasin natuke, et leida, kui vanad need aborigeensed kunstiteosed olla võivad ning erinevatel uurimustel põhinevad andmed pakuvad et ... tähelepanu nüüd!! : 25 000 - 35 000 aastat vanad!
Seejärel meie tuur jätkus. Bob näitas meile radu, kus vanasti suured rakendid kaupa vedasid. Ühe nurga peal oli vanasti asunud hobuste vahetamise koht - selline paik, mis pidi alati rändurtele puhanud värskeid hobuseid pakkuma. Kuni hobuseid vahendati, ei olnud ränduritel midagi erilist teha ning nad hakkasid lähedalasuvasse suurde kivirahnu (pigem nagu kaljurahn) oma nimesid kraapima. Kõige vanem, mille me leidsime, oli aastast 1874. Seal lähedal asus ka "hotell", mis vist pigem oli midagi kõrtsilaadset.
Kuna raskete koormate suured puust rattad vajutasid teesse pidevalt jälgi, siis aja möödudes uhtus vihm tee täiesti minema ning alles jäi taoline sügava kraavi moodi asjandus.
Viimaks sõitsime veelmööda ühest puu otsa riputatud dingo laibast. Kohalikud siin on nendepeale kurjad, sest nad murravad karja ning kui sa dingo maha lased ja ta kolba kuhugi viid, saad selle eest 50 doltsi. Lisaks on üleval ka dingo lõksud, mille juures on puu külge pandud mingisugune valge märgis - ilmselt selleks, et inimesed sinna ei astuks või kuna seal ilmselt agunii eriti inimesi ei liigu, siis selleks, et lõksu ülespanija selle hiljem ka üles leiaks.
5.7.10
Külli lahkumine Aramacist
Eile oli siis see kurb päev, kui mu tore kolleeg ja "korteri"kaaslane Külli Barcaldenis bussi peale istus ja Brisbane suunda põrutas. Loodetavasti sujus ta bussisõit ilma eriliste viperusteta (eelneval päeval toimunud lahkumispidu ei olnud tema jaoks just kergete killast, õnneksolin mina see, kes leti taga pidi töötama).
Esialgu ma arvasin, et lahe oleks olnud olla ainus eestlane siin, aga tegelikult sai Külli mulle väga asendamatuks. Mõnel õhtul naersime kõhukrampideni, mõnel õhtul unistasime kodust, mõnel õhutul meenutasime kooli ja ühikaid, mõnel õhtul vaatasime vanu filme, mõnikord tegime sporti. Enamasti rääkisime eesti keeles, mille sisse põimisime tuhandeid ingliskeelseid väljendeid, Külli oli sel alal eriti andekas, tihti tekitas ta kogemata sama tähendusega eesti ning inglise sõnast mingi täiesti uue moodustise.
Kohalikud vihkasid seda, kui me omavahel eesti keeles rääkisime, muidugi nad arvasid, et teeme nende kulul nalja. Nojah, vahel see ehk isegi oli nii.
Eile hommikul saabus meile uus tüdruk Simone. Ta on sakslane, 29aastane ja väga väga tore, üks tema esimesi küsimusi oli, et kas siin kusagil jooksmas saab käia ning üldse tundub, et maadleb samade probleemidega (toitumine ja fitness), millega meiegi. Ta on nüüdseks juba päris palju ringi rännanud maailmas, näiteks olnud vabatahtlik Somaalias (HIV). Ta rääkis kui raske see oli, olla ainus valge ja pidevalt tähelepanu keskpunktis, elada jubedas hurtsikus koos rottidega, kellele nad küll panid mürki, aga mis samas tähendas, et need loomad hakkasid igasugu suvalistes kohtades maha surema ja haisema. Ja et nende niigi koledas dusiruumis hakkas seepeale laest roti verd tilkuma.
See oli olnud koht, kus ta tõepoolest nuttis, sest lihtsalt nii raske oli.
Lasin tal natuke endale saksa keeles ka rääkida ja suuremast osast sain isegi aru, nüüd on mul nädal aega julgus kokku võtta ja proovida ise ka saksa keeles rääkida. Kohalikud hakkavad mind selle peale veel rohkem vihkama, sest nad ei saaks siis jälle midagi aru :D Muhahaaa, eks ole.
Nüüd on mul jäänud ainult nädal aega veel siin, järgmisel teisipäeval sõidan Brisbane, kolmapäeva hommikul jõuan kohale, broneerisin juba omale toa ühes backpackerite hostelis (kuhu sisseregistreerimiseks on vajalik näidata ette väljamaa pass ja seljakott!) ja nuuskisin natuke ringi netis, et leida, kuidas oma paari vaba päeva Brisbanes sisustada ning avastasin, et hosteli lähedal on üks koht, kus on kolmapäeva õhtuti linetantsu tunnid. Kirjutasin tantsuõpsile ja nad ootavad mind sinna nüüd :) Õpitud tantsude nimekirjast ma eriti palju tuttavaid nimesid ei leidnud, mõned üksikud, aga saan hakkama, peab ju end Andorraks kuidagi vormi viima hakkama!
Reedel on plaanis külastada Australian Zoo-d, nagu ma juba mainisin siis tiigri jalutamine jääb ära, aga eks seal on ka muid lahedaid asju. See loomaaed on asutatud kuulsa krokodilliküti Steve Irwini ja tema perekonna poolt. Steve suri 2006a korallrahul snorgeldades kui astelrai teda oma mürki eraldava asteliga (astliga?) rinda torkas.
Just leidsin fb-s sellise reklaami:
Australia needs RAIN. A brand new musical for adults.
Nii et Rain kus sa oled, Austraalia vajab sind.
Esialgu ma arvasin, et lahe oleks olnud olla ainus eestlane siin, aga tegelikult sai Külli mulle väga asendamatuks. Mõnel õhtul naersime kõhukrampideni, mõnel õhtul unistasime kodust, mõnel õhutul meenutasime kooli ja ühikaid, mõnel õhtul vaatasime vanu filme, mõnikord tegime sporti. Enamasti rääkisime eesti keeles, mille sisse põimisime tuhandeid ingliskeelseid väljendeid, Külli oli sel alal eriti andekas, tihti tekitas ta kogemata sama tähendusega eesti ning inglise sõnast mingi täiesti uue moodustise.
Kohalikud vihkasid seda, kui me omavahel eesti keeles rääkisime, muidugi nad arvasid, et teeme nende kulul nalja. Nojah, vahel see ehk isegi oli nii.
Eile hommikul saabus meile uus tüdruk Simone. Ta on sakslane, 29aastane ja väga väga tore, üks tema esimesi küsimusi oli, et kas siin kusagil jooksmas saab käia ning üldse tundub, et maadleb samade probleemidega (toitumine ja fitness), millega meiegi. Ta on nüüdseks juba päris palju ringi rännanud maailmas, näiteks olnud vabatahtlik Somaalias (HIV). Ta rääkis kui raske see oli, olla ainus valge ja pidevalt tähelepanu keskpunktis, elada jubedas hurtsikus koos rottidega, kellele nad küll panid mürki, aga mis samas tähendas, et need loomad hakkasid igasugu suvalistes kohtades maha surema ja haisema. Ja et nende niigi koledas dusiruumis hakkas seepeale laest roti verd tilkuma.
See oli olnud koht, kus ta tõepoolest nuttis, sest lihtsalt nii raske oli.
Lasin tal natuke endale saksa keeles ka rääkida ja suuremast osast sain isegi aru, nüüd on mul nädal aega julgus kokku võtta ja proovida ise ka saksa keeles rääkida. Kohalikud hakkavad mind selle peale veel rohkem vihkama, sest nad ei saaks siis jälle midagi aru :D Muhahaaa, eks ole.
Nüüd on mul jäänud ainult nädal aega veel siin, järgmisel teisipäeval sõidan Brisbane, kolmapäeva hommikul jõuan kohale, broneerisin juba omale toa ühes backpackerite hostelis (kuhu sisseregistreerimiseks on vajalik näidata ette väljamaa pass ja seljakott!) ja nuuskisin natuke ringi netis, et leida, kuidas oma paari vaba päeva Brisbanes sisustada ning avastasin, et hosteli lähedal on üks koht, kus on kolmapäeva õhtuti linetantsu tunnid. Kirjutasin tantsuõpsile ja nad ootavad mind sinna nüüd :) Õpitud tantsude nimekirjast ma eriti palju tuttavaid nimesid ei leidnud, mõned üksikud, aga saan hakkama, peab ju end Andorraks kuidagi vormi viima hakkama!
Reedel on plaanis külastada Australian Zoo-d, nagu ma juba mainisin siis tiigri jalutamine jääb ära, aga eks seal on ka muid lahedaid asju. See loomaaed on asutatud kuulsa krokodilliküti Steve Irwini ja tema perekonna poolt. Steve suri 2006a korallrahul snorgeldades kui astelrai teda oma mürki eraldava asteliga (astliga?) rinda torkas.
Just leidsin fb-s sellise reklaami:
Australia needs RAIN. A brand new musical for adults.
Nii et Rain kus sa oled, Austraalia vajab sind.
3.7.10
Tiigri jalutamine jääb ära:(
Leidsin, et Austraalia loomaaias saab minna tiigriga jalutama, kusjuures fotograaf teeb selle ajal pilte sinust ja puha.. Olin nii nii elevil, aga üksi poleks mul seleks raha olnud. Grupp võis koosneda max 4 inimesest ja sain inimesed nõusse selleks, aga kahjuks peab olema loomaaias kohal kell 8 hommikul selle jaoks ja tänu sellele jääb meie tiigrijalutuskäik ära. Nii kahju, selle käigus oleks saanud seda suurt ja triibulist ja pehmet looma katsuda ka...
Aga loomaaeda lähme ikka õnneks.
Eile käisime siis kohalikus trammimuuseumis ka ära. Nägime hunnikut vanarauda ja päris lahedaid vanu esemeid ka. Näiteks antiikset klaverit, grammofoni, telefone, Aramaci esimest telekat ja igasugu lahedaid vidinaid veel. Seinal rippus isegi maal kuningannast. (Ja ta oli seal väga väga väga noor). Kui Külli mulle pilte annab, pistan need fotkisse üles.
Aga loomaaeda lähme ikka õnneks.
Eile käisime siis kohalikus trammimuuseumis ka ära. Nägime hunnikut vanarauda ja päris lahedaid vanu esemeid ka. Näiteks antiikset klaverit, grammofoni, telefone, Aramaci esimest telekat ja igasugu lahedaid vidinaid veel. Seinal rippus isegi maal kuningannast. (Ja ta oli seal väga väga väga noor). Kui Külli mulle pilte annab, pistan need fotkisse üles.
1.7.10
Pauksoni horoskoop
Horoskoop ütles mulle selleks aastaks:
Terve aasta soodustab õpinguid, eriti kõrgkoolis. Võimalik, et täiendate end välismaal. Kõikidele kaljukitsedele on hea aasta välisreisideks, ükskõik kas need on lõbureisid või töalased sõidud. Leiate sealt omale uusi tuttavaid, kellega jääte pikaks ajaks suhtlema.
Terve aasta soodustab õpinguid, eriti kõrgkoolis. Võimalik, et täiendate end välismaal. Kõikidele kaljukitsedele on hea aasta välisreisideks, ükskõik kas need on lõbureisid või töalased sõidud. Leiate sealt omale uusi tuttavaid, kellega jääte pikaks ajaks suhtlema.
Eesti jõel
Pankur Frank rääkis, et nägiBrisbanes mingit võistlust või mängu, mille peaauhinnaks oli kruiis Eesti jõel.
Tellimine:
Postitused (Atom)