11. päev. Lennujaam

Lennujaama saamiseks otsustasin kasutada Supershuttle teenust, õnneks aitas Heather mul nendega aja kokku leppida, sest nad küsisid kohutavalt palju küsimusi. Peale aadressi tahtsid teada, mis tänavate vahel ma asun, kas see on hotell või eramaja, kas seal on värav, mis on mu lennu number jne jne.

Bussi juhtis vanem härra, kes tundus tore. Ta ütles, et LA-s on USA kõige ilusamad ilmad ja kõige halvemad teed. Millepeale ma julgesin väita, et ta pole minu riigis käinud ning tal pole aimugi, mis halvad teed tähendavad. Meie mikrobuss oli inimesi täis, üks seltskond oli vist hiljuti alles LA-sse kolinud ning kui bussijuht näitas kohta, kus filmi Fast and Furious filmiti, ütlesid nad, et pärast siia kolimist on neil tunne, et nad peavad vaatama uuesti üle kõik filmid, mida nad näinud on, sest kõik need on siin filmitud.

Bussijuht küsis mult, kuidas mulle LA-s meeldib ja kas ma tahaksin siin elada. Vastasin, et kõigist kohtadest, kus ma käinud olen, on see esimene, kus ma tõesti elada tahaksin. Selle peale ta ütles järgmist: "Sa ei pea ju ära minema. Nad kõik jäävad siia". Aga arvestades kui suurt vaeva ma oma kohvrite pakkimisega näinud olin ja kui palju vandesõnu mul eile terve õhtu läbi pea seetõttu lendas, arvasin, et on arukas siiski seekord lennuki peale minna.

Kahjuks on mu inglise keel täiesti roostes ja normaalseid lauseid on ikka veel üsna keeruline moodustada (kuigi ma mõtlen inglise keeles juba, mis tekitab natuke ka peavalu, sest ma ei suuda oma mõtteid seetõttu päris hästi  enda jaoks formuleerida). Kui ma kurtsin oma halva inglise keele oskuse üle, ütles Priscilla sõber Bria, et ma oskan inglise keelt paremini, kui mõni inimene, kelle emakeel on inglise keel. Seda oli muidugi tore kuulda. Samas on mingi seltskond inimesi, kes ei tundu mu jutust sõnagi mõistvat, tavaliselt on need sellised inimesed, kelle jutust mina ka mitte sõnagi aru ei saa.

Heather ütles, et mul on armas aksent, täpselt samasugune nagu ta sakslasest sõbrannal, et põhimõtteliselt vahet ei ole, kas sakslane või eestlane. Õnnetuseks olen ma avastanud, et nad kutsuvad  siin armsaks kõike, mis on imelik või teistsugune. Näiteks kui üks meessoost treener pidi ühes tunnis mingit tantsulist koreograafiat järgima ja see ei tulnud tal eriti hästi välja, siis talle öeldi, et ta on seda tantsusammu teha üritades väga armas.

Enamus inimesi, keda ma siin kohanud olen, õpivad filmi. Samas aga kõik räägivad, et põhimõtteliselt oled ühiskonnas aksepteeritud ainult siis, kui sa õpid arsti- või õigusteadust. Täiesti ebaloogiline, mõelge nüüd ise, kui kõik oleksid ainult arstid ja juristid... Kuhu USA niiviisi välja jõuaks.

Lennujaama töötajad peavad päris head sprinterid olema (kontsadel). Ühed idamaised lennujaama väravatöötajad leidsid kusagilt oma viimase lennukile mineja (nad käivad ringi, kui kõik reisijad ei ole veel pardale jõudnud ja hüüavad neid inimesi) ja nii nad spurtisid neljakesi väravate poole, üks neist rääkis raadiosaatjasse, ilmselt ütles ta kellelegi, et "ärge laske seda lennukit veel minemaaaa!". See oli naljakas.

10. päev. Runyon Canyon

Tänaseks olid meil Heatheriga suured plaanid teha seda, teist ja kolmandat. Tal oli vaja mitu trenni anda ja muid asju teha (nt tegeleda indetiteedivarguse paberimajandusega - tema arvelt võeti välja 40 000 dollarit), nii et muidugi me ei jõudnud kõike, mis plaanis, kuid üsna palju siiski.

Esimese asjana läksime Runyon Canyonisse "matkama". Heatheril olid kaasas kõik neli chihuahuat, kes autos terve tee ringi möllasid, kuni me kohale jõudsime. Runyon Canyoni pargis võib koerad rihma otsast lahti lasta, kusjuures üsna paljua inimesed jalutavad seal oma koertega, jooksevad ja teevad muud trenni. See on ülisuper koht treenimiseks, sa lähed mööda rada päris kõrgele mäkke, kuumus on päris korralik ja vaade on mega... Tegime ka natuke trenni:) Kahte koera pidime vahepeal ise tassima, sest nad ei jaksanud enam ja tahtsid varjus istuda.

Järgmiseks pidime minema natuke shoppama, aga Heatheril tuli järgmine klient ja lõpuks ta otsustas, et ma võtan tema auto ja sõidan ise üksi poodi. Õnneks oli tal GPS. Aga ikkagi.. Poleks elusees arvanud, et sõidan üksi Los Angeleses autoga... Tagasi tulles tegin väikese "Avasta Ameerikat" tripi ka kogemata, pöörasin mõnes vales kohas ära ja nii, aga lõpuks jõudsin ikka kohale. Mul oli väga hea meel, et olin eile küsinud, miks inimesed punase tulega parempööret teevad, sest nüüd oli mul seda teadmist väga vaja. Muidugi ei olnud mul õrna aimugi, kui kiiresti ma sõita võin (tegelikult ei olnud mul ka aimu, kui kiiresti ma sõitsin, sest ühik miili/tunnis ei ütle mulle ju endiselt midagi), niisiis lihtsalt üritasin teisi autosid järgida.

Paaris kohas ütles GPS, et pööra vasakule, kuigi ma olen üsna kindel, et märk keelas seda teha. Esimesel korral olin tubli ja pöörasingi paremale, kuigi GPS tahtis, et ma vasakule läheks, aga järgmises kohas, otsustasin vaatamata keelule ikkagi vasakule pöörata. Sest kui sa teed keelatud vasakpööret, aga suunatuld sisse ei pane, siis ei tee sa ju midagi valesti, kas pole? Te ju kõik teete ka nii, eks? Nali naljaks, aga päris stressirohke oli see sõit sellegipoolest.

Kui tagasi Heatheri juurde jõudsin, andis ta ikka veel tundi ja hiljem jäi ta klient veel natukeseks talle külla. Sõime õhtust ja vaatasime USA reality-kanalit Bravot. Uurisin teadjatelt, kas realityd on tõesti reaalsed või kirjutatakse neile tegevus ette. Heather teadis rääkida, et see oleneb realityst. Mõnel pole peaaegu üldse ettekirjutusi, aga mõnele on sisu enamvähem tervenisti ette kirjutatud.

Mu uus sõber on vist kõige abivalmim inimene, keda ma tean. Kes annaks oma auto kasutamiseks mingile suvalisele võõrale tüdrukule Eestist? Või sõidutaks mind ringi ja viiks mind sööma ja oeh, ta on tõesti minu heaks väga palju teinud, ma ei tea, kuidas ma nii õnnelik olen, et nii heade inimestega kokku satun. Ma ise arvasin, et keegi kaitseb mind väga tugevalt, Heather arvas, et toredad inimesed tõmbavad ligi teisi toredaid inimesi. Ilmselt on meie mõlema arvamused õiged.

Reis hakkabki läbi saama, nägin jubedat vaeva, et asju kohvrisse toppida. Kui ma siin mõned postitused tagasi hädaldasin, et kui on lubatud ainult üks käsipagas, siis miks inimesed ronivad lennukisse kolmega, siis nüüd on mul endal see hetk käes, kui seda tegema pean, ning loodan, et mind ikka lastake kogu kraamiga pardale.

9. päev. Long Beach

Täna oli väga mõnus üles ärgata teadmisega, et ma ei pea mitte midagi tegema ega kuhugi minema. Mul oli väga laisk hommik, mille jooksul otsustasin siinsetele randadele pilgu peale visata.

Metrookaardi pealt olin näinud, et sinine liin viib mind Long Beachile, mis on üks linn Los Angelese maakonnas. Hollywoodi sain metrooga väga kiiresti ja metroo ju ongi kiire transport, seega ma eeldasin, et Long Beach pole ka väga kaugel. Tegelikkus oli aga see, et rong sõitis sinna terve igaviku. Kodust välja astumise ning kohalejõudmise vahele jäi umbes poolteist tundi. Praegu vaatasin google mapsist, et minu kodust Long Beachile on 25 miili ehk 40 km kui autoga minna. 

Kõik need "valed" ühikud ajavad mind lihtsalt hulluks! Keegi ütles mulle eile, et langetas kaalu 100 pounds'i. Sada tundub palju ja nii tegingi üllatunud nägu, kuigi tegelikult ei ole mul aimugi, kui palju see kilodes on. Selgitan selle koha välja imelise sõbra Interneti abiga. Nonii, selgub, et see on 45 kg. Palju muidugi, mul oli õigus.

Keegi rääkis mulle ühest inimesest, kes oli nii mitu jalga pikk ja nii mitu poundsi raske ja mul ei olnud õrna aimugi, milline see inimene välja võis näha. Mäletan kedagi mainivat pikkuseks 5 feet ja vaatan nüüd järgi, kui palju see siis teeb.. See on 152cm. Vaatan huvi pärast, kui palju on 5,2 feet, see on 158cm. Pole üldse loogiline.

Järgmiseks, minu toas on temperatuur 73 fahrenheiti. Tegelikult peaks olema 72, aga kuna ma jäin haigeks, sain loa seda natuke tõsta.. Kui siin juba kalkuleerimiseks läks, siis ehk on nüüd õige aeg vaadata, kui palju mul siis reaalselt toas sooja on. Niisiis, 72 F on 22,22 kraadi ning 73 F on 22,78 kraadi. Ei ole võimlaik, et 22,22kraadi nii külm tundus. Kahtlane.

Aga see ei ole veel kõik, käisime Heatheri autot tankimas ja ma üritasin aru saada, kas siis kütus on siin riigis tõesti odav. Ja mis ma näen - liitrite asemel loeb kütuseautomaat galloneid. Einoh... Ma arvan, et ta võttis umbes 12-14 gallonit, täpselt ei mäleta. Vaatame järgi, 12 gallonit on 54 liitrit. Ning arve oli umbes 30 dollarit nis teeb umbes 22 eurot. Uhke värk.

Igatahes ma läksin siis Long Beachile, kuigi kui mul oleks parem transport olnud, siis mulle soovitati randadest Venice'it (kus pidi olema väga värvikirev seltskond koos) või Santa Monicat (mis pidi olema ilus). Ise ma oleksin tahtnud näha Malibut, sest teate küll, Kahe ja poole mehe Charliel on ju Malibu beachhouse... Aga seal pididki olema enamasti erarannad, niiet ilmselt poleks seal midagi eriti vaadata olnud.

Long Beachil jäi mulle esimese asjana ette sadama-piirkond. 

Long Beachi arhitektuur oli üks huvitavamatest, mida ma LA-s näinud olen. Näiteks see torniga maja rannas. Muidu ei oleks ta minu jaoks ilmselt midagi eriti põnevat, aga see, et keegi otsustas sinna tornikese ehitada, on minu arvates väga nunnu.

Rannas oli liiv imeliselt pehme ja vee piiril oli liiv tumedat karva ning eriti lahe oli see, et kui laine jõudis randa ning siis tagasi ookaeni taandus, sätedas see  tume liiv kuldselt. See oli nii ilus, ma üritasin seda ka pildile saada, aga vist ei õnnestunud eriti hästi. Pildil on näha, et liivas on sellised väikesed heledamad terakesed, aga tegelikult see kõik sätendas ja säras seal.

Pärast jalutuskäiku rannas oli mu kõht juba väga tühi. Jube sushi isu oli peal, aga ainus sushi koht, mille ma ranna lähedal leidsin, oli selline hästi uhke ja seal ei olnud ühtegi külalist, niisiis ma ei söandanud sinna sisse minna. Selle asemel uurisin, mis plaanid Priscillal õhtuks on ja mainisin, et ma olen näljane. Selle peale ta küsis, kas ma tahaksin sushit või pitsat. Muidugi läks suhsi käiku. Kui ma lõpuks pärast pikka rännakut ja metroos korduvalt magama jäämist koju jõudsin, siis oli Priscillaga veel üks ta sõbranna Bria, kellega neil kolledzis mingi ühine tund oli olnud. Sõitsimegi siis ühte odavasse sushikohta, mille nad hiljuti avastanud olid. Sõin väga head merikapsa salatit (Seaweed on ju eesti keeles merikapsas? Parandage mind kui ma eksin) ning kolme erinevat sushisorti (tegelikult makid), kokku 12 tükki. Loomulikult sai kogu sellest kraamist kõht jube täis, ma ei saa siiani sellest aru, kuidas nii väikestest ampsudest kõht ruttu täis saab. Koos kolmeks jaotatud jootrahaga maksin oma õhtusöögi eest natuke alla 13 dollari (9,7 eur). Hullumeelne eks? See on väike raha.

Pärast toredat sushikogemust otsustas Priscilla mulle näidata cupcake automaati. See on nagu raha välja võtmise automaat, ainult, et rahasumma asemel saad omale koogikese valida:) Siin on siis minu esimene cupcake automaadi kogemus, valisin kookosega (tohutult magus, kuid kes ütles, et magus halb on:) )

Kohalikus liikluses oli veel üks asi, mis mind segadusse ajas. Tundus, et kõik sõidavad suvalt punase tulega üle ristmiku. Siis hakkasin asja lähemalt jälgime ja nägin, et unase tulega tehakse parempööret. Küsisin Priscillalt, kas punase tulega võib paremale pöörata ja ta ütles, et võib jah, kui juures ei ole silti "No right turn on red". Vaadake kui palju asju ma siin õpin:)

7. ja 8. päev (täiendatud)

Äratus kell 6 ja hommikune jalutuskäik konverentsikeskusesse.

Olin pisut üllatunud, kui avastasin, et pean olema 7.15 rahvusvaheliste külaliste vastuvõtul, aga minu graafikus oli 7.30 sessioon nimega "Kui palju valku me vajame?". Tundus pisut veider, kuid muidugi otsustasin minna vastuvõtule.Vastuvõtt pidi toimuma hotellis mitte konverentsikeskuses ning ma lasin end juhatada õige saali juurde, ainult, et kui ma sinna jõudsin, ei olnud seal mitte kedagi. Vaatasin oma kutset ja seal oli muidugi kirjas 7.15 pm. Ehk siis teisisõnu 19.15, mitte 7.15. Kui oma veast aru sain, tormasin kiiresti tagasi konverentsikeskusesse, et kuulata valkude loengut.

Tuli välja, et see ei olnudki loeng, vaid pigem toidu valmistamise õpituba. Sessiooni läbiviijal oli seljas täpselt üks neist kleitidest, milles Ameerikas koduperenaisi ette kujutatakse. Teate ju neid küll, kitsas piht, põlvedeni ja alt laienev. Loomulikult oli tal ees ka põll. Esineja oli kogu hingega asja juures, oli näha, et see on tema töö ja hobi ning ta tõeliselt naudib kõike seda. Loomulikult oli ta täielikult taimetoitlane ning kõik road, mida ta seal valmistas ja meile maitsta andis, olid taimsed. Samuti pidas ta väga oluliseks seda, et teatud toiduained oleks alati orgaanilised.

Kuna ma olen väga avatud meelega, siis andsin talle võimaluse tõestada, et taimetoitlus on maailma kõige õigem viis toitumiseks. Ometi tagus mu peas koguaeg mõte: "See ei ole õige, inimene peab kõike sööma" jne, aga ma üritasin selles üle olla. Viimasel ajal on mu teele sattunud päris mitmeid taimetoitlasi ning inimesed, kes sind ümbritsevad, mõjutavad sind ning sinu mõttemaailma tahes tahtmata. Näiteks rääkis mulle K (kes küll ei ole täielikult taimetoitlane, kuid on loobunud piimatoodetest), kuidas see tema elu paremaks on muutnud. Sama rääkis ka naine, kes meile toitu valmistas ning rääkis, et lehmapiimas on kasvufaktor (IGF, kui ma õigesti mäletan), mida täiskasvanud inimene ei vaja ning mida seostatakse vähi tekkega. Niisiis soovitas ta kasutada teisi piimatooteid (mandlipiima või riisipiima) ja mul tuli kohe meelde, kuidas me K-ga Prismas igasugu mitte-lehmapiimade leti ees seisime ja kuidas ma neid tal endale tutvustada lasin.

Väidetavalt näitab kellegi hiljutine uuring ka seda, et taimetoitlus kahandab väga oluliselt vähi tekkimise riski. Ma ei mäleta täpselt, mis vähist jutt oli või mis uuring see oli, kuigi ilmselt saan ma seda järgi vaadata, kui kellelgi huvi peaks olema. Ometi ma tunnen, et taimetoitlus on pisut riskantne, kuigi üha enam leitakse, et mõned taimed on väga head valguallikad ja väidetavalt ei jää teadlikult toitudes millestki puudu. See on maailm, mis tegelikult tasuks natuke lähemat uurimist. Kui vaid aega oleks.

Koha peal valmitatud toidud olid muidugi päris mõnusad, eriti meeldis mulle üks chilli con carnet meenutav kaste. Hiljem käisin expol natuke toidupoole peal ringi ja tahtsid uurida, mis asjad on täpsemalt chia seemned ning kui olin degusteerinud seal chia-mango värki, siis üks esitleja andis mullesöömiseks terve topsi ("Because you're awesome", ütles ta mulle. Armas.) Nõustun, et see näeb välja pisut nagu sööksid konnakulleseid.

Seejärel õppisin natuke sotsiaalmeediat ja marketingi ning järgmiseks olin end kirja pannud Epic Dance Encounterisse. See tantsuüritus toimus suures saalis, kus oli üks suur lava ning 6 väikest lava, kusjuures igal väiksel laval tantsis grupp inimesi. Hiljem sain teada, et need grupid esindavad erinevaid tantsusuundasid (Zumba, BodyJam, Dance it Out jms). Saalis valitses täielik peomeeleolu, muusika täitis kogu õhu ning raske oli kohe mitte tantsima hakata. Tuli välja, et 6 eelpool nimetatud gruppi õpetavad meile 8 minuti jooksul oma stiili ja pärast peame meie otsustama, kes meie arvates on järgmise aasta kõige suurem ja popim tegija tantsumaailmas.
Selle võistluse võitis süsteem nimega Dance it Out, kusjuures kõigile osalejatele kingiti tasuta koolitus, et saada selle stiili treeneriks. Mu uus sõber Heather oli ka tantsimas ning ta oli just paar päeva tagasi end sellele koolitusele registreerinud. Ja ta maksis selle eest. Põhimõtteliselt, kui ma jääksin USAsse selle nädala lõpuni, saaksin samuti selle koolituse läbida. Aga esialgsete plaanide põhjal ma ei jää siia nii kauaks. Igatahes, see tantsupidu oli lihtsalt äge! Kõik tantsisid ja higistasid, eriti kohutav oli see, et mulle tundus, et kõik mehed seal ruumis tantsisid paremini kui mina.

Kuna Heather pakkus välja, et võiksime veidi veini juua, siis läksime hotelli restorani ja sõiime pisut ning jõime veini. Hiljem tellis ta omale Martiini, mis mulle tundus maitse poolest nagu vedel oliiv. Sealt edasi oli kõik väga sürr, sõitsime Heatheri juurde (Väidetavalt ei ole LA-s laupäeva õhtuti ilmselt ühtegi kainet autojuhti, niiet selle pärast nad seal väga ei muretse), tantsisime Xboxi ja hängisime ta treeningstuudios, mis asub ta maja taga. Ma tahaks, et mul oleks ka selline stuudio oma maja küljes...
Heather räägib väga palju, aga tal on ka väga paljust rääkida. Ta isa on miljonär, tal on gei-vend, kes elab oma mehega Inglismaal, ta on üritanud last lapsendada, kuid USAs ei tohi lapsendada need, kellel on diagnoositud depressioon ning tema enda sõnul on depressioon diagnoositud kõigil, kes töötavad televisioonis (ja nad kõik neelavad või neelasid omal ajal karpide viisi xanaxit jms). Heatheri sõbranna töötas Beyoncé heaks, ta on istunud ühes kohvikus Britney Spearsiga ning ta teine vend oli kihlatud mingisuguse staariga, kes ta maha jättis.

Õhtu venis pikale ja ma sain magama umbes kell 2 öösel, üleval pidin olema juba 6.30, et jõuda rattatuurile Beverly Hillsi. Ärkasin kella peale, keel suulakke kinni kuivanud, ja oleksin hea meelega edasi maganud. Aga kui sa juba oled millegi eest maksnud, siis ei raatsi ju minemata jätta. Võtsin takso ja sõitsin konverentsikeskusesse, kus ma pidin kohal olema täpselt 7.15. Astusin taksost välja ja avastasin, et ta pani mu maha mingi sellise ukse juures, mis oli lukus. Kell oli saanud juba 7.08 ning mul ei olnud isegi aimu, kus suunas peaksin jooksma, et leida mõni uks, mis on lahti. Sellega algas mu päev, mida vürtsitasid pidevalt väiksed ebaõnnestumised.
Kui olin lahtise ukse leidnud, mõtlesin, et käin ruttu wc-s ka ära. Kõigist boksidest suutsin valida selle, kus ei olnud paberit (terve konverentsi jooksul ei tulnud kordagi ette olukorda, et mõnes wc-boksis oleks paber otsas ja nüüd oli see otsas). Õnneks avastasin selle õigel hetkel. Seejärel jõudsin kohtumispaika, kus pidime ära täitma ankeedi, et me ei kaeba tuuri korraldajat mingi hinna eest kohtusse ja et me vastutame kõige eest ise. Muidugi oli kogu mu kiirustamine olnud asjatu, istusime umbes pool tundi seal kohtumispaigas, enne kui bussile saime. Nii kui bussis istet võtsin, lagunes see mu all ära. Valisin ilmselt istumiseks ainsa katkise istme. Lõpuks jõudsime Beverly Hillsi, valisime omale ratta ja asusime teele vaatama kuulsate inimeste maju. Ma ei nautinud seda tuuri nii väga, kuna olin vähe maganud ja enamus maju olid nagunii kõrgete hekkidega ümbritsetud, aga samas jälle oli tore teada saada, kus elasid Elvis Presley, Marilyn Monroe, Madonna ja kus suri Michael Jackson. Kõige rohkem jäi mulle meelde see puu, millesse Lindsay Lohan sisse sõitis.
Sellel pildil on kuulus ristmik, kus on filmitud mitmed autoreklaamid (Mulle isegi nagu tuleks see koht veidi tuttav ette). (Kahjuks jäid pildile ka paljud kiivritega pead).

Järgneval pildil näete maja, mis tõesti kuulub kellelegi, keegi elab seal sees ning mis veelgi huvitavam, see maja ei olnud algusest peale Beverly Hillsis. Jah, keegi maksis selle eest, et see maja transporditaks sinna, kus see nüüd asub. Ja see maja ei tundu kõige väiksemat sorti ega ka mitte kõige kergemat sorti.

Beverly Hillsi tänavad on väga ilusad, laiad, puhtad ja seal on väga vaikne. Puhtad on tänavad tänu sellele, et seal on välja ehitatud eraldi "teenindustänavad" (majade taga vms), kustkaudu prügi äravedamine toimub.
Siin on vist õige koht postitada üks pilt sellest, milline nägi välja minu linnaosa tänav kaks päeva pärast latiino-laata.

Beverly Hillsist veel nii palju, et terve tee kummitas mind Beverly Hills 90210 tunnusmeloodia. Sõitsime läbi ka Rodeo Drivelt, kus asuvad kõik kõige kallimate brändide poed (Armani, Chanel, Rolex, Prada, Versace).

Lõpuks tõi buss meid tagasi konverentsikeskusesse, ma olin oma asjad jätnud Heatheri juurde, aga kuna ta muidugi ei vastanud telefonile (jätkates mu ebaõnnestumistega), siis otsustasin vahepeal koju kõmpida. Te ei kujuta ettegi, kui väga ma voodisse tahtsin. Fuajeesse jõudes tuli välja, et lift ei tööta jälle! Milline päev! Toas vajusin magama ära ja kuigi telefon oli mu pea kõrval, ei kuulnud ma, et keegi helistas mulle. Kui ma üles ärkasin, nägin, et Heather oli helistanud ning kutsus mind enda juurde tagasi. Nõustusun ja lubasin tal endale takso kutsuda. Kui ma aga taksosse istusin, mõistsin, et mul ei ole Heatheri aadressi. Arvake, kas ta võttis telefoni vastu? Ei, muidugi mitte. Lülitasin oma mobiilse neti sisse ja googeldasin ta kodulehekülge, lootuses, et seal on ikka aadress ilusasti kirjas. Õnneks oli. Taksojuht lobises terve tee telefoni otsas (ilmselt oma naisega) mingis keeles, mida ma kunagi varem kuulnud ei olnud.

See siin on Heatheri kodu ja üks tema neljast koerast (see, kellele jubedalt meeldib palli mängida).

Heather otsustas mulle tasuda selle eest, et ma eelmisel päeval temaga hängima "pidin" ning tahtis mulle mõningaid kohti näidata. Läksime Griffith'i observatooriumisse. See asub mäe otsas ja me juhtusime sinna jõudma täpselt päikeseloojanguks. See tundus väga popp koht, sest autosid oli murdu ja pidime üsna kaugele parkima, kuigi Heather üritas parkimiskorraldajatele valetada, et ma olen ta sõber Euroopast, kes vigastas oma jalga ning lootis nii, et saame lähema parkimiskoha. See paik on täiesti imeline, Heather viis sealsetel nõlvadel pidevalt läbi treeninguid ja bootcampe.
Ma vaatasin lausa suu ammuli, kui kiiresti päike alla kukkus ja mägede taha loojus.

Observatoorium ise oli selline:

Nüüd oli käes aeg minna suhsit nautima. Oh, see restoran... Oh issand. See on kõige vingem koht siiani, kus ma söömas käinud olen. Sõitsime mäkke, parkijad parkisid meie auto ära ja läksime sisse söögipoolist tellima. Tegelikult päris suhsit me ei söönudki, aga igasugu muud lahedat kraami küll. Näitkes kala Yellowtail, ma ei tea, kuidas see eesti keeles olla võiks ning igasugu erinevalt valmistatud suupisteid, mis olid tõesti väga head. Restorani ees õues on vaade kogu LA-le. See oli nii ilus pimeduses!
Sellel pildil on umbes üks neljandik vaatest.

Vabandan kõigi ees, kes mu järjejuttu loevad, et mu lauseehitus ei ole hetkel just kõige parem ja kui ma reisi alguses lugesin ilusasti oma kirjutised üle ja parandasin väga palju, siis praegu ei ole enam aega olnud parandusi sisse viia. Elate üle:)

6. päev. Kolm trenni.

Äratus 5:50. Pesema, riidesse ja 4km konverentsikeskusesse. Ei midagi uut. Välja arvatud see, et mu jalad on väga väga väga valusad. Kujuta nüüd ette, et reie nelipealihase (esireis) asemel on sul üks väga pingule tõmmatud kummilint. Ütleme, et selle lindi ülemine ots kinnitub sinu reie ülemisele osale ning alumine ots natukene põlvest alla poole säärele. Kuna su päev on pikk, on sul käes palju asju ning sa ei suuda neid kõiki hallata ning midagi pudeneb maha. Ja nüüd sa pead kükitama, et see üles võtta. Mis juhtub selle väga pingul oleva lindiga? See peab venima pikemaks.  Lint saab tohutu pinge osaliseks ja võib-olla hakkab nii ühte kui teise kohta tekkima väikeseid rebenemisi. Jah, see on valus.

Aga hoolimata valust oli minu esimeseks tunniks kell 7.00 hommikul varustusega ringtreening. Soojendaust alustasime kükkide ja väljaastetega. See oli põrgulik piin. Aga mida rohkem kükke teha vaja oli (ja nendega seal tunnis ei koonerdatud), seda elastsemaks mu lint jälle läks ning varsti polnud kükitamine enam mingi probleem.

Järgmiseks rääkis Maureen Hagan väga toredasti uuematest fitnesstrendidest ja rühmatreeningutest ning edasi suundusin õppima, kuidas ennetada laste ülekaalulisust läbi mängimise. Seda tundi viis läbi sama tegija, kes eelmisel päeval meile Rookie Rumblet tegi. Tema point oli väga hea: me peame endast välja laskma "8-aastase mina", lollitama ja mitte kartma lolliks jäämist. Ta palus meil mängida ahvi, kana ja ussi jt loomi; kujutada ette, mis tunne oleks, kui maja pöörduks teist pidi ning peaksime käima laes; näha asju läbi laste silmade. Kogu tema idee oli väga lahe, aga ma ei teinud selles konkreetses tunnis mitte ühtegi harjutust ega mängu kaasa. Miks? Sest ta lihtsalt ei meeldinud mulle. Istusin seina ääres (ma polnud ainus), tegin märkmeid ning üritasin aru saada, miks ta mulle ei meeldi. Ta tegi kõike täpselt nii nagu teised loengute ja tundide läbiviijad, ma ei suutnud leida ta käitumises ega välimuses midagi erilist ega teistsugust, aga ta lihtsalt ei meeldinud mulle!

Aga kellelegi ta pidi ikkagi meeldima, kuna ta valiti aasta personaaltreeneriks. Mõnes inimeses lihtsalt on seda sära ja karismat, aga teises mitte. kas keegi teab, kust see tuleb? Ma tahaks ka.

Üks mängudest osavõtja tuli mult pärast küsima, et kas ma tegin märkmeid ja kas ta võiks neid pildistada, kuid kahjuks pidin talle ütlema, et need on kirjutatud eesti keeles ning ilmselt tal ei ole neist väga kasu.

Eile lasin end expol ära rääkida CoreStixi meestel ja läksin täna nende tundi proovima. Vahelduseks on huvitav keppe painutada, kuid ma ei arva, et see on varustus, mis mul ilmtingimata olemas olema peaks. 

Järgmisena sain osa Nick Winkelmani loengust, mis rääkis, kuidas parandada sportlaste jooksutehnikat (ennekõike sprinterite puhul) ning vaatasime Bolti jooksu aegluupi. Sain teada, et Bolti jalg on sprindi ajal maaga kontaktis 90 millisekundit (hetkest kui ta jala maha asetab kuni hetkeni kui ta selle jälle maast lahti saab). Natuke tavalisemal inimesel kui Bolt, on see aeg 120 millisekundit. Oli näha, et mees teab, mis mees räägib ja see meeldis mulle väga.

Tunni lõpus tegime päris lahedaid jooksutehnika parandamise harjutusi. Mõningaid neist oleme teinud Ringiga ka välitreeningutel. Üks harjutus algas näiteks nii:

Viimase loenguna olin omale valinud workshopi, kust ma lootsin saada häid mõtteid rühmadega mängude mängimiseks. Tundi viis läbi keegi vanem härra Austraaliast ja tund osutus pigem järjekordseks ringtreeninguks. Tegemist oli siiani kõige ebaõnnestunuma korraldusega. Härra pidi ette näitama 36 harjutust, ta oli need ekraanile projekteerinud, aga saal oli suur ning ta pidi iga harjutuse näitamise järel ekraanile lähemale minema ja vaatama, mis on järgmine harjutus. Igat harjutust näitas ta ette ainult umbes 1-2 kordust, kusjuures kõik harjutused olid kuidagi ääretult struktuuritud ja ebamäärased. Hea külg oli aga see, et saime kasutada huvitavat varustust. Liivakotte, igasugu erinevaid kumme, veega täidetud tuube ja tõkkeid. Näiteks tegime harjutust, kus mul on kumm ümber kere ja pean edasi jooksma, aga teine inimene hoiab kummi otstest ja üritab mind tagasi hoida (mulle jubedalt meeldib see harjutus). Minu partner oli selline lühemat kasvu Serena Williams ning ta suutis reaalselt kummi hoida nii tugevalt, et ma jooksin koha peal ning ei liikunud millimeetritki edasi. Talle pakkus see kõvasti nalja. Kes nüüd aru ei saanud, millest ma rääkisin, siis väikest videot selle harjutuse kohta saab vaadata siit.

Aga siiski oli tegemist kuidagi halvasti läbimõeldud tunniga.

Expolt soetasin omale ka veel Ringi jaoks nii mõndagi põnevat;)

Päeva lõpus kohtusin taas Heatheriga (ausõna, nii abivalmis inimest pole ma varem näinud), kes mu koju sõidutas.

Idea World Conventionil osaleb umbes 2500 inimest, aga siin olles on tunne, et tegemist on ühe suure perega. Ja eks mõnes mõttes ongi. Mulle meeldib ameeriklaste tegutsemisvalmidus ja vaba suhtumine (kui sulle midagi ikka meeldib, siis hõikad woohoo vms). Ma kujutasin ette, et siinsed inimesed on natuke pealetükkivamad, kuid absoluutselt mitte. Samas on näha, et neid on kasvatatud naeratama ning üksteisele tunnustust jagama, mis on minu arvates vägagi teretulnud.

Homsest graafikust vahetasin ühe tunni välja, kuna mul tuli kohutav tantsimise tuju peale ning valisin oma uueks tunniks Epic Dance Encounteri, kus lubatakse tutvustada kõige uuemaid ja kuumemaid tantsutrende! 

Siiani on see reis ning see konverents andnud mulle palju uusi ja põnevaid mõtteid, millegipärast reisimine mõjub mulle alati nii. Austraalias tuli mul ka väga palju häid mõtteid, mida kodumaal korda saata. Kuid millegipärast hakkavad need mõtted tagasi jõudes vaikselt hääbuma ja hääbuma kuni kustuvad. Kuna ma aga olen sellest probleemist teadlik, siis üritan seda ennetada.

Ilusat nädalavahetust teile sinna!

5. päev. Õppimine on hoos.

Tänane äratus oli kenasti kell 5:50, käisin ülikiirelt pesemas, pakkisin koti terveks päevaks (miks ma seda küll kunagi eelmisel õhtul teha ei või?) ja lendasin uksest välja, kuna minu esimene "tund" algas juba kell 7. Täiesti hullumeelne, ma tean. Tegelikult ütles Priscilla mulle eile, et ta võib mind ära visata. Aga ma ei näinud teda enam pärast ta Herbalife'i pidu ja ma mõtlesin, et loomulikult saan ma ka omapäi hakkama. 4km kiirkõndi soojas Los Angelese õhus ei ole midagi ületamatut.

Esimese inimesena nägin kohe ühte naist, kellega Tabata Bootcampi koolitusel ühes grupis grupitööd olin teinud. Hea oli kohe tuttavat nägu näha ja tuli välja, et ta läks samasse tundi kuhu minagi. Selle tunni nimeks oli Rookie Rumble! Sinna olid oodatud kõik, kes külastavad sel aastal IDEA fitness conventionit esimest korda. Mängisime seal kõikvõimalikke lahedaid mänge ja samas meile räägiti kiirelt, mida conventionil teha ja mida mitte. Näiteks öeldi, et parem on hoiduda oma graafiku koostamisel sellest, et valid päevad läbi ainult treeninguid. Põhimõtteliselt on terve conventioni ajal võimalik valida üle 360 erineva "tunni", mis võivad olla siis kas treeningud, workshopid või loengud. Õnneks ma olin sellega oma graafiku tegemisel kohe arvestanud ja juba täna hommikul sain aru kui õige tegu see oli olnud. Kui konverentsikeskuses kogemata eskalaatori asemel trepi valisin, tundsin juba esimesel astmel kui suure vea ma trepi valimisel tegin. NII VALUS!

Juba järgmise loengu ajal märkasin, et olen vist natuke liiga vähe magada saanud. Siis aga algas värskendav avamistseeremoonia, mis toimus konverentsikeskuse kõrval asuva hotelli (kus peatuvad enamus treenereid ja kus ühe öö hinnaks on 275 dollarit - aga häid lambaid mahub palju ühte kallisse tuppa) saalis nimega Diamond Ballroom. Uhke, kas pole.

Esiteks anti seal välja auhindu. Esimeseks anti välja Jack LaLanne nimeline autasu. Lalanne oli kõva fitnessitegelane, treener ja motiveerija ning tema hüüdnimedeks oli "Fitnessi ristiisa" ja "Esimene fitnessi superkangelane". Niisiis, Jack LaLanne nimeline autasu läks Zumba loojale Beto Perezile. Auhinna andis üle LaLanne abikaasa Elaine (82), kes sooritas laval umbes 10 kätekõverdust! Järgneval pildil üritab Elaine oma noorele lapstreenerile selgeks teha, et too talle nende kätekõverduste tegemise ajaks selga istuks. Õnneks poiss seda siiski ei teinud.

Järgmisena jagas meiega oma lugu Peter Twist, kes sai inspiratsiooniauhinna. Ta rääkis, et ta oli täiesti terve, tal ei valutanud kunagi pea, kunagi ei olnud pohmakat (kuigi ta üritas), kõik oli korras, kuni ühel päeval juhtus temaga mingi õnnetus ja läbi selle avastati tal neljanda staadiumi vähk. Ta kirjeldas, kuidas ta sellega võitles, kasutades võitlemiseks laulu, kus on sõnad "Is that all you got". Igatahesnüüd tundus ta olevat täiesti terve ja tegutseb treenerina edasi.

Seejärel astus lavale endine ameerika jalgpalli täht Bo Eason, kes tänapäeval tegutseb näitlemisega. Ta jagas meiega oma lugu, kuidas ükski kolledz teda ei tahtnud, kõik 350 kooli, kus mängiti kolledzijalgpalli, ütlesid talle EI. Ja kuidas ta siis lõpuks siiski sai selle, mida tahtis. Väga värvikas ja lahe lugu oli, ja kui kas või pool sellest loost on tõestisündinud, siis võib tema jutustamisega rahule jääda. Siin ta on, demonstreerimas aegluubis jooksmist (ülikoomiline vaatepilt laivis):

Ühe pausi ajal läksin õue päikese kätte, kuna saalides on jube jahe, ning kuulsin hulka tüdrukuid kiljumas. Järsku läks kiljumine eriti hulluks ning ma nägin kahte tüüpi sisenemas Staples Centerisse, mis oli kohe konverentsikeskuse kõrval. Hetk hiljem sain teadlikuks, et need  olid kaks tüüpi eriti populaarsest bändist One Direction :) Sorry, mina neid nägupidi ära ei tunneks nagunii, aga kuna nad on hetkel väga tegijad, siis sain ka natuke osa staarihullusest. Kogu ümbruskond oli muidugi kõvasti turvatud, aga jube imelik tundus, et kiljuvad tüdrukud seisid mingite väravate taga, samas see koht, kust mina ja mõned teised kogu melu jälgida tahtsime, oli seismiseks keelatud. Aga ringi käia tohtis igal pool, nii ma siis patseerisin kiljuvate tüdrukute ees mitu korda edasi-tagasi (kusjuures nemad pidid seisma teisel pool aeda). Nii hakkas mul endal juba tekkima staari tunne. Ootusärevuses tüdrukud:

Ees ootas järjekordne hullumeelsus - avati fitness expo. Mul ei olnud siiani ÕRNA AIMUGI, mis on innovatiivsus treenimises. Kuni tänaseni. Uued treeningsuunad, kontseptsioonid, vahendid. Te ei kujuta ette, kui palju imelisi uusi treeningvahendeid on loodud. Ma võin öelda teile seda, et väga palju inimesi on väga lihtsate ja isegi idiootsete vahenditega väga palju raha kokku ajanud. Me võime ju mõelda, et no kes maksaks kahe trummipulga eest (et nendega treenida)? Kes maksaks nööri eest, mille otsas tilpneb pulk? Sajad maksavad. Võib-olla isegi kümned tuhanded maksavad. Nii lihtne leiutamine, miks mina seda veel teinud ei ole?

Kahjuks on mitmed pildid natuke udused, kuna ma olen fotoka käsitlemisel ääretult halb. Aga siin  teile mõningad uued tuuled treenimises:

Kaunis puidust sõudeergomeeter, kus reaalseks takistuseks on vesi. Tõmmates tunned imeliselt sujuvat ja pehmet liikumist.

Teate kõhurulli (ab wheel)? Siin on tema uus ja noor sugulane, millega saab liikuda absoluutselt igasse suunda (näiteks saab teha kaheksaid), mitte vaid ette ja taha nagu tavalise kõhurulliga. Jep, katsetasin järgi, väga lahe asi, lõpuks leidsin end kõhuli põrandalt.

Painduvad toikad, millega saab treenida nii ülakeha (rinnalt surumisi, tõmbeid jne), kui alakeha (nt teha kükke ja väljaasteid) ning kogu selle aja jooksul töötab kaasa terve keha, üritades sind ümberkukkumisest päästa. Sain kutse homsele corestix'i treeningule (või on see lihtsalt väike ettenäitamine?). Loodan viimast, sest et homme hommikul esimese asjana on mul ringtreening, kardetavasti pärast seda mõnda aega väga enam lihastreeningut näha ei taha.

Video väikesest zumbatreenerist (pakun, et ta oli umbes 9-aastane):

Täna õhtul oli punane pidu BeInspiRed party. Kuhu ma ei läinud. Ma olin isegi punase pluusi valmis ostnud ja küünelaki ka. Aga kui viimane loeng lõppes ja peoni oli veel tunnike aega, tundsin end nii väsinuna ja magamata, et otsustasin koju ära tulla. Pärast oleks nagunii olnud jälle probleem, kuidas koju saada ja väljas oleks juba pime jne. Ning vaatamata kahele päevasele punasele kapslile, valutas mu pea ikka endiselt. Aga see otsus mitte peole minna ei tulnud lihtsalt. Ma istusin 10 minutit maas ja juurdlesin omaette, mis teha... Sest ma olen täiesti kindel, et kõik räägivad homme sellest peost. Ma olen täiesti kindel, et see oli üliäge pidu. Ilma minuta.
Aga ma loodan Priscillaga jutule saada ja ehk mõnele muule peole sattuda veel enne, kui ma siit Euroopa poole tagasi lendan.

4. päev. Tabata bootcamp.

LA konverentsikeskus on mu elukohast umbes 4km kaugusel ning kuna ma ei leidnud paremat viisi sinna saamiseks, siis otsustasin minna jala. Kuna mul oli terve päeva kraam kaasa pakitud (vahetusriided, lõunasöök, snäkid, vesi, botased jne), siis ei tundnunud see 4km sugugi lühike maa.

Ja siis ma nägingi seda: LA konverentsikeskus... Ma arvasin, et kui ma seda näen, siis tunnen selle kenasti ära ja oskan kohe õigesse kohta minna. Ma aga ei olnud arvestanud sellega, et kui keskuseni jõuan, siis on see igal pool mu ümber! See oli lihtsalt nii suur! Mul ei olnud aimugi, kust küljest sellele läheneda, nägin silte kirjadega "lõuna-osa" ja "lääne-osa" jne. Mul ei olnud aega sellest pilti teha, kuid õnneks on keegi teine selle vaeva minu asemel näinud:

Pilt nr 1 (pealtvaates).

Pilt nr 2 (ühelt küljelt).

Registreerumisel saime kõik kotikese, mis sisaldas meie individuaalset loengute-tundide graafikut, nimesilti, roosasid tossupaelasid ja 17(!!) lehte kuponge (igal lehel 8tk) - noh, et näiteks saad tasuta kotikese või tasuta trenni või mingi söögi 5 dollarit odavamalt jne jne..

Kotikeses oli ka tervitus Michelle Obamalt.

Tabata bootcampi looja Mindy Mylrea koolitust kuulates käis mul peas mitu korda mõte: "Issand jumal, ma tahan olla TEMA". Ta rääkis nii hästi ja tal olid superhead naljad. Kogu treeningsüsteem on väga hästi läbi mõeldud ja treeneritele valmis koostatud. Nüüd olen ka mina Tabata bootcampi treener! Loodan seda kodumaal praktiseerima hakata. Kahjuks on siiski rahvusvahelisel tasandil hetkel veel mõned probleemid (masksmisesüteemis jms), kuid nad töötavad selle kallal. Peavadki töötama, sest ainuüksi täna oli seal koolitusel inimesi Mehhikost, Brasiiliast, Costa Ricalt, Austraaliast, Itaaliast, Lõuna-Aafrika vabariigist ja isegi Indiast.

Järgnevalt pildil palun üritage mind ignoreerida, aga vaadake Mindyt. Kes arvab ära kui vana ta on?

Täiesti hullumeelne, aga Mindy on 52. Olen alati arvanud, et sport hoiab noorena, kuid tõestusi selle kohta tuleb juurde iga päevaga.

Tänane päev oli pikk, lõpus hakkas väsimus juba peale tulema, ja seda just vaimselt, mitte füüsiliselt. Jah, me tegime 3 trenni täna, kuid enesetunne on hea ja värske! Reied natuke on kanged, aga pole viga, küll homme peale treenida saab.

Mitmed harjutused olid koos partneriga sooritamiseks ning õhtu poole sattus mu partneriks üks natuke ülekaalus olev treener. Ta ei olnud eriti heas vormis ja ei jaksanud palju teha, kuid inimesi on igasuguseid ning mina kedagi selle põhjal hindama ei hakka, kas ta jaksab plankis koos minuga jalga tõsta või mitte. Hiljem ta küsis, et kust ma pärit olen ja ütles, et ta ise on LA-st. Selle peale ma uurisin talt, kas ta ei tea, kuidas ma saaksin oma siinsesse koju. Siinsed inimesed on kõik jubedalt abivalmis ning ta hakkas kohe organiseerima ja uurima, kas keegi teab, kuidas ma saaksin koju. Lõpuks läks igatahes nii, et ta viis mu ise autoga ära.

Nagu ma juba Austraalias olles õppinud olin, siis autosõidud on inimestevahelises suhtlemises kõige olulisemad - oi kui palju elulugusid ma autosõitude vältel kuulnud olen... Kuigi sõit oli vaid 4km pikk, jõudsin ära kuulata ka tema loo. (Ja tema minu oma samuti). Mis siis selgus?

Selgus, et tema kehva vormi põhjuseks on üks just äsja nurjunud rasedus. Kusjuures ta on 41aastane naine, kellel pole kaasat ning kes on kulutanud hiigelsummasid kunstlikule viljastamisele. Ta elab oma nelja koeraga ja annab personaaltrenne ning lastejoogat. (Väga huvitav!). Seejärel tuli välja, et ta oli ise kunagi väga tugevas ülekaalus ning kui filmiti kaalulangetamissaadet The Biggest Loser, siis ta langetas  koos nendega kaalu (mitemed grupid langetasid kaalu niimoodi, et neid ei filmitud). Õige pea sai temast hoopis sarja The Biggest Loser (The Biggest Loser Resort Malibu) treener! Muidu on ta elanud pikalt New Yorkis ning tegelenud filminduses nt mitmete talk-showde produtseerijana. Lisaks on ta näiteks ühes kuus jooksnud läbi 4 maratoni.

Heatheri kodulehte näete siit.

Kuna mul oli kõrini kodus olevatest söökidest ning mul oli vaja juua osta jne, siis läksin otsima seda poodi, mida mulle siin toidukaupade soetamiseks oli soovitatud. No lõpuks ometi mingi normaalne pood! Võrreldes kohalike latiino 1 dollari poodidega, oli see tõeline supermarket. Oleksin seal lausa pikemalt aega veetnud, aga kell oli juba üsna palju ning ma ei tahtnud väga pimedusse ka jääda. Kuna mul oli tohutu janu, siis ahvatlesid mind eriti kõik puuviljad, joogid ja salatid. Kuna ma olen siin enamasti söönud võileiba ja müslit ja batoone ja väga vähe värsket kraami, siis ma üllatusin isegi, kui väga ma tahsin poes rohelise letist midagi osta. Üritasin endale aru anda, et tegelikult ma ei sööks nagunii kõiki neid beebi-spinateid, porgandikesi, brokolit, hernekaunu, salateid ega kaktuselehti. Jah, nad müüsid seal ka erinevate kaktuste lehti. Selliseid suuri.

Koduteel kihutas minust mööda kaks täissireenides ja -tuledes politseiautot. See on lausa kohutav, kui valjud sireenid siin igasugu politsei- ja kiirabi- ja tuletõrjeautodel on. Ja politseiautod on täpselt nagu filmides - sellised.

Minu korteri omaniku Chrisi õde Priscilla on ka väga tore ja abivalmis. Hetkel toimub tal siin mingi iganädalane Herbalife pidu. Tulin poest ja siis terve toatäis väga erinevaid inimesi tervitasid kõik mind: "Hello Kristeeeel". Väga armas:)

Just kuulsin kõrvaltoast lauset: "Priscilla ei tea, mis on Knight Rider!!!!" Ei ole võimalik.

Neljas päev. Läheb lahti.

Täna on siis Fitness conventioni esimene päev.
Vaatasin, et keegi osalejatest oli Facebooki postitanud enda kohta küsimuse: "Kas keegi teab, kas ma olen ainus pluss-suuruses fitnessitegelane conventionil?"
Ja keegi oli talle vastanud, et see olevat üllatav, kui palju erinevaid kehatüüpe seal kohtab.
Selleks pean valmistuma, et taolisi kehatüüpide skännijaid on seal kindlasti palju.

Väga põnev igatahes. Natuke kardan ka, sest et täna peame koolituse kõrvalt ka trenni tegema, aga mul on nina kinni ja hääl täiesti nohune.

3. päev. Universal Studios.

Hea lugeja, see sissekanne tuleb pikk, nii et soovitan sul varuda aega, kannatust, natuke kohvi ja miks mitte väike võileib lugemise kõrvale.

Nagu juba kombeks saanud, alustan sellest, mis öösel toimus. Minu unenäod põhinesid kõik sellel, et mul oli kuidagi imelikult palav, selline veider tunne oli pidevalt. Näiteks ühes osas olin mingi seltskonnaga tiigi ääres ja kõik kes ujumas käisid, ütlesid, et vesi on külm. Minu jaoks see igatahes külm ei olnud (kuigi tavaliselt on vesi minu jaoks alati külm:) ). Kui ma üles ärkasin, sain aru, millest sellised uned tingitud olid - ma olin öösel kohutavalt higistanud.  Näed siis, väike sinine öine kapsel oli väga hästi oma tööd teinud. Ma ärkasin pisut enne kella kaheksat (äratuse olin pannud 8.10), kogu öö jooksul ei tulnud ma kordagi teadvusele ning üles ärgates olin täis kohutavat tegutsemistahet! Selge see - päev oli õige Universal Studio külastamiseks!

Sõitsin metrooga Universali peatusesse, kust pidi tasuta buss viima otse Universal Studiosse. Üldiselt oli terve tee metroopeatusest bussipeatuseni hästi nooltega sildistatud, välja arvatud üks koht, kus ma võtsin vastu otsuse järgneda kambale sakslastele, kes kõik ühesuguseid bowlingujalanõusid meenutavaid ketse kandsid. Otsus oli õige ning täpselt kui peatusesse saime, jõudiski ette buss. Päev algas hästi, ma olin viimane, kes sellele bussile lasti. Kõik tänu sellele, et ma olin üksi. Inimesed minu selja taga pidid 15 minutit järgmist bussi ootama.

Ostsin omale päevapileti, mis maksis 84 dollarit. Põhimõtteliselt sai selle sama raha eest valida, kas osta päevapilet või aastapilet. Kuna mul ei olnud mõtet aastapiletit osta, siis leppisin päevapiletiga. Samuti ei raatsinud ma soetada järjekordades ette saamise piletit, mis oleks mulle teist samapalju maksma läinud.

Atraktsioonidest ahvatlevaim tundus mulle Studio tuur, millest ma kohe kindlasti ilma ei tahtnud jääda, seetõttu kimasin kohe tuuri suunas. Ootejärjekorraks oli märgitud 30 minutit. Järjekord minu ees nägi välja selline:

Kogu seda massi arvestades liikus järjekord tegelikult suhteliselt kiiresti, kõik oli väga hästi läbi mõeldud - katus peakohal, veeaurustajad tööd tegemas (neid mõnusaid veeaurustajaid oli terves teemapargis väga palju ja need kulusid vägagi marjaks ära). Hiljem kui samast järjekorrast möödusin, näitas ooteajaks juba 80 minutit.

Tuuri ajaks istusime vagunitesse, seal oli minu päeva teine vedamine. Nimelt ma tahtsin väga kõige äärde istuma saada, et ikka pilte ka saaks teha. Aga minu ees läks minu pingiritta üks hiinlanna (vms), kes seega ise kõige äärmise koha sai. Siis aga tuli välja, et minu selja taga seisid tema mees ja laps ning kui ta nägi, et need ei tulegi tema järel vagunisse (hoopis mina läksin tema järel), siis vahetas ta minuga kohad ära, nii, et ma saingi oma soovitud aknaaluse koha. Terve tee vältel rääkis giid meile filmidest ja näidati ka klippe. Mul hakkas täitsa kahju, et ma eriti palju filme pole näinud, sest äratundmisrõõmu oleks sel juhul rohkem olnud. Neil tänavatel on filmitud väga palju filme, sarju, reklaame ja muusikavideoid.

Vaadake järgnevaid pilte, nagu päris tänavad, eks.

Kindlasti keegi teist tunneb ära paiga, mis on esimesel pildil. Teisel ja kolmandal pildil on Wisteria Lane'i tänav "Meeleheitel koduperenaistest". Seal tänaval on filmitud ka Michael Buble laul "It's a Beautiful Day". Vaata seda siit.

Kurvastusega pean aga teatama, et kõik need hooned on vaid fassaadid. Meelde jäi, et "tellised" on fiiberklaasist ning nende majade välimust on suhteliselt lihtne muuta. Majade fassaadide taga on kas nt laoruumid vms.

Tuuri põhiatraktsiooniks kujunes minu jaoks King Kongi 3D elamus. No täiesti pekkis ikka.. Panime ette 3D prillid ja meie ümber läks lahti hullem äktsion, kõik värises, King Kong ja igasugu muud elukad ründasid meid jne. Mul tulid väga konkreetsed külmavärinad peale. It was freakin awesome. Kui kunagi sinna satute, siis seda elamust tasub oodata.

Järgnev pilt on Hitchcocki filmist "Psycho". Batesi motell. Näitleja asus hiljem meid noaga jälitama.

Järgmise pildi peal näete sinist seina, mida kasutatakse eriefektide tekitamiseks. Seina esise saab täita veega, nii et kui tegelane sinna vette saata, jääb mulje, et ta on uppumas, samas seinale saab tekitada nt tormi või tornaado või mida iganes. Seina ees on väike äär ka selleks, et veepritsmed seinani ei jõuaks ning jääks mulje, et  sein on tõepoolest "kaugus".

Järgmiseks käisin Simpsonite sõidul. Ka sinna oli tohutu järjekord. Ma ei saanudki täpselt aru, kas tegemist on mingisuguse päris ameerika-mägede stiilis sõiduga või siis on see lihtsalt visuaalne. Kõik hoiatused tundusid ütlevat, et tegemist on päris sõiduga.. Noh, et südameprobleemidega isikud ei tohi minna ja need, kellel pea hakkab kergelt ringi käima jne. Lõpuks tuli välja, et tegemist on ikkagi järjekordse kinoga, kus lihtsalt natuke raputab. Muidugi väga kõrgel tasemel raputab. Nii lendasime läbi Maggie suu (saime veepritsmeid ehl sülge ka tunda) ja läbi hiigelpontsiku ja kõrgustesse ja sügavustesse jne. Päris lahe sõit oli, kuid King Kongi elamusega seda võrrelda ei saanud.

Kogu teemapargi õhkkond oli kuidagi mõnus ja kerge, külastajaid saatis pidevalt lõbus filmimuusika. Kordagi ei tekkinud tunnet "issand jumal kui palav siin on ja nii palju inimesi ja nii pikad järjekorrad".

Edasi suundusin eriefektide showle. Humoorikalt esitleti meile, kuidas neid siis ikkagi tehakse. Järgneval pildil vasakul näete tegelikkust ning paremal ekraanil, kuidas see koos eriefektidega välja näeb. Ekraanil näete, kuidas natuke rumalat "töötajat" mängiv näitleja vabatahtliku tüdruku alla neelab. Too rumal töötaja oli ikka täielik õhtu staar. Neid nalju ma kahjuks edasi kirjalikult teile anda ei oska.

Edasi suundusin veemaailma, kus rahva soojendajaks olid karmid mehed, kes käskisid märguande peale publikul karjuda. Kui me ei karjunud piisavalt kõvasti, said nad vihaseks ning võtsid basseinist ämbriga vett ja viskasid rahvasse. Õnneks istus minu ees veidi suurem meesterahvas, kes mu ilusasti ära varjas. Sealne show oli sellest, kuidas Helena röövitakse ning kuidas ta armastus teda päästma peab. Väga palju pritsmeid, plahvatusi ja kaskadööritrikke. Kõige lõpus veel lendas täiesti ootamatult üle seinte lennuk, mis maandus basseini. Väga haarav ja äge etendus. Siin on see lennuk:

Kõht oli juba päris tühjaks läinud ning enne kui ma oma pitsalõigu ja salatini jõudsin, tahtsid Shrek ja Fiona minuga pilti teha (üritasin Shreki mitte suudelda, muidu ma oleks ka äkki sookolliks muutunud, kergelt roheliseks juba olingi läinud).

Edasi suundusin vaatama loom-näitlejaid. Seal ma tegin peamiselt videosid, loomad on tõesti andekad ning nende treenerid peavad olema vist veelgi andekamad. Nt tehti meile show, kus laval tegutsesid merisead, haned, kassid, koerad, tuvid, siga, pesukaru, rotid, kukk. Lindudest treenivad nad papagoid ja kui ma ei eksi, siis isegi üks raisakotkas oli neil kasutada. Väga äge tegelane oli üks rõõmsameelne koer, kes on olnud staar mitmetes filmides (Vist üks neist oli Grinch). Kusjuures tegelikult oli too koer algselt kodutu, kuni Hollywoodi tegelased ta päästsid ning temast tõelise tähe tegid.

Siin on pilt ühest videost, mis ma tegin. Linnule lastakse kõva vastutuult ning ta lendab ühe koha peal (seda näete pildil vasakul). Taustaks pannakse siis stseen, mis parajasti vajalik (paremal ekraanil). Tuul on oluline ka seetõttu, et filmis lendamisest tõetruum mulje jääks.

Selle elamusega otsustasin oma Universali külastuse lõpetada, kuigi mõningaid asju oleks veel saanud teha - veel mõned 3D elamused ja Jurassic Parki veesõit, aga ootejärjekorrad olid jube pikad ning mul oli vaja veel mingi punane asi omale osta ülehomseks BeInspiRed peoks. Suundusin Citywalkile, et veidi poodidesse vaadata. Selline tänav siis.

Käime katuseid mööda?

Lugesin korteriomaniku Chrisi heade vaadete soovitusi ning ta oli kirja pannud meie oma maja katuse (omal vastutusel). Kuna ma elan siin nagunii viimassel korrusel, mõltesin, et vaatan, kas tõesti saabki katusele minna. Põhimõtteliselt vist saaks, seal on emergency exit, aga see on kaetud suurte kirjadega, kuidas mulle kohe trahvi hakatakse tegema, kui oma jalga sinna tõsta julgen. Niiet hetkel ma sooviksin, et minuga oleks kaasas keegi julgem, kes mu lihtsalt sinna üles veaks.
Seni aga mõni öine pilt minu enda aknast.