Norra. Päev 5. Geiranger.

Hommikul startisime Geirangeri poole.

Teel Geirangerisse. Veel Grotli.

Teel Geirangerisse. Veel Grotli.

Teel geirangerisse.

Geiranger on väike külake, kuhu veetakse busside kaupa turiste. Samuti saabuvad siia kruiisilaevad. Wikipedia sõnul on Geiranger valitud Skandinaavia parimaks reisisihtkohaks. Igal aastal joostakse seal poolmaratoni ning võisteldakse jalgratastega - võistlus algab merepinna kõrguselt ning lõpeb 1497 m kõrgusel. Mul tuleb vere maitse suhu, kui sellele mõtlen.

Vaade Geirangerile

Istusime ja nautisime vaadet fjordile ning mägedele ja mõtlesime, mis tunne võiks olla ärgata hommikul, võtta tass kohvi, astuda uksest välja ja siis nautida sellist vaadet. Mõne hetke pärast aga avastasime, et mitmetel inimestel on selline võimalus olemas. Selles piirkonnas on nii mõnedki majad, mille hoovist võib seda triljonivaadet nautida.

 

Geirangerisse jõudes saime eelviimase vaba parkimiskoha ja kohe meie kõrvale, viimasele vabale parkimiskohale, seadis end auto ühe Hispaania paarikesega.

Loomulikult ei olnud me Geirangerisse tulnud suvaliselt, Annika oli meile välja vaadanud kellaaja, millal saab minna laevale, et siis fjordil ringi kruiisida.

Targast Wikipediast saab teada, et erinevates maades ja keeltes kasutatakse sõna "fjord" pisut eri tähenduses, kuid Norras tähistab see mere sopistusi sisemaal.

Kahjuks me ei saanud sellele laevale, kuna Annika oli kusagilt valed kellaajad välja lugenud. Seega otsustasime minna Rib boat fjord safarile. Tegemist oli 15-kohalise kummist mootorpaadiga, millega sõitmiseks tuli selga tõmmata natuke naljakad ja päästemeeskonna tööriietust meenutavad ülikonnad. Paadisõidule läksime koos sellesama Hispaania paarikesega, kes meie kõrvale parkis. Kuna ka nemad olid tahtnud minna laevale, aga jäid sellest maha ja siis otsustasid sama sõidu kasuks, mis meie.

Tõmbasime siis oma ülikonnad selga ning kõndisime läbi linna(!) paadisillale.

 

Õnneks ei pidanud me kordagi kahetsema, et laevast maha jäime, kuna see paadisõit oli korralik lõbustus! Paadikapten lõbutses korralikult, sõidutas meid täistuuridel kaljuseina suunas ja siis viimasel hetkel pööras ära ning hiljem kasutas mööduva laeva laineid, et meile hüpekaid teha, kilkasime korralikult:)

Nägime koske nimega Seitse Õde ja vastaskaljul kahe kosejoa lahknemisel moodustuvat viinapudelikujutist. Paadiga sõidutati meid vastu kaljuseina, et saaksime oma käega koske katsuda ja pilte teha. Hispaania paaril läks natuke kehvasti, kui nemad pildistamiseks paadi ninasse ronisid, siis paat libises natuke paigast ning nad said mõnusa veejoa omale krae vahele.

See sõit tegi meil tuju igatahes väga lõbusaks!

Edasi istusime autosse, et sõita üles mägede tippudele. Samal ajal sõitis minema ka Hispaania paarike. Mainin neid nii palju, kuna meie jaoks oli lihtsalt nii naljakas see, kuidas me pidevalt igal pool täpselt samu asju tegime, mis nemad.

 

Järgmiseks sõitsime üles mägede tippu, kust pidi avanema väga lahe vaade fjordile ja teistele mägedele jne. Aga kahjuks oli meie mäetipp pilve sees, nii et avanes hoopis järgnev vaade.

 

 

Selliseid kivide torne, mida Erik siin pildil laob, võis näha igal pool. Vanasti olevat neid kasutatud mägedes-metsades tee juhatamiseks, kuid tänapäeval tasub usaldada pigem gpsi ja sisetunnet kui neid kivitorne.

 

Pilvede tõttu me mäe otsas liiga kaua aega ei veetnud, lisaks oli mul mägiteedel keerutamisest süda ka natuke pahaks läinud. Sõitsime hotelli õhtust sööma ning seejärel tuiasime natuke veel omapäi hotelli läheduses ringi.

 

Leidsime ühe laheda silla, millest ma muidugi nõus üle minema ei olnud, kuna mul on selline väikest sorti silla-foobia.

 

Norra. Päev 4. Grotli.

Grotlis ei ole peale meie hotelli peaaegu et midagi. Hotell kuulub abielupaarile ja on olnud ühes suguvõsas juba viis põlvkonda. See ajalooline hotell on ehitatud 110 aaasta eest ja väga kahju on kuulda, et praeguste omanike järeltulijad ei ole hotelli ülevõtmiseast huvitatud. Hotelli perenaine Berit on kõik väga maitsekalt ja põnevalt kujundanud. Puhkeruumid on tohutult kodused ja iga väike detail kutsus meid end pildistama. Millegipärast arvan, et selle hotelli hubasus motiveerib meid ka oma kodu pisut ümber kujundama.

Läksime külla Annikale, kes toimetab selles hotellis juba palju palju aastaid. 8 vist? Annika juhatab seal vägesid ja teeb kõike vajalikku ning hotelliomanikud tänavat jumalat, et Annika neil seal olemas on.
Hotellist on meil nii palju pilte, et ma ei teagi, millist võtta ja millist jätta.

Hommikusöögiks okserull

Traditsiooniline Norra söök - Rømmegrøt või Rømme Graut (ma ei tea, kumb on õige) koosneb hapukoorest, piimast, jahust, võist, Annika mainis ka vahukoort. Seda keedetakse kokku mitu tundi ja tulemuseks on maitse, mille sarnast pole mitte kunagi varem tundnud. See ei meenutanud absoluutselt mitte midagi, mida ma varem söönud olen. Tasub proovida. Serveeritakse kaneeli ja suhkruga.

Rømme Graut

 

Annika võttis omale töölt kaks vaba päeva, et meile ümbrust näidata.

hakkasime sõitma mööda maalilist teed Stryni poole. Tee ääres märkasime lahtises asendis olevaid tõkkepuid. Annika selgitas, et see tee avati alles paar nädalat tagasi, talvel on tõkkepuud kinni, kuna teel on liiga palju lund ja läbipääs on võimatu. Sellegipoolest käivad kohalikud seal oma hüttides talvemõnusid nautimas, auto jäetakse kaugemale ning hüttideni sõidetakse suuskadega. Mõnel teisel teel on need samad tõkkepuud hoopis laviiniohu tõttu.

Kõik siin räägivad, et sel aastal on Norras eriti pikk ja külm kevad olnud ning alles nüüd (juuni lõpuab vaid mõne üksiku pruunika värvi vahel. Sellest tulenevalt jätavad hütid maalähedase ja tagasihoidliku mulje, kuid see-eest seest pidid need majakesed olema uhkemad, kui paljude eestlaste kodud.
Meie neljas päev oli suhteliselt udune ja külm. Sõitsime Stryni, kus on suusakeskus - summer ski centre, mõned hullumeelsed suusatajad olid ikka kohale tulnud, kuigi nähtavus oli udu tõttu umbes 5m.

Teel Stryni

Lodal Valley

Lodal Valley

 

Briksdalsbreen

 Päev jõudis õhtusse sellega, et olin kusagil enese teadmata oma telefoni ekraani katki teinud ning seega ma oma telefoni enam kasutada ei saanud. Ei piltide tegemiseks ega ka millekski muuks.

Norra. Päev 3.

Öö läbi sadas. Korralik padukas ikka. Hommikul ka. Tahtsime kell 11 linnapeale minna, aga ikka sadas. Pool 12 jäi sadu järgi, päike tuli välja ja varsti leidsime end täiesti kesksuvisest ja isegi natuke liiga kuumast Oslost.

Olime oma kohvrid linna kaasa vedanud ja jalutasime paleehoonet vaatama.

 

 

Järgmiseks kõmpisime autorenti, et kätte saada väike Volkswagen, millega Grotli poole teele asuda. Annika oli rääkinud, et meid ootab ees 6h sõitu. Tegelikkuses muutus see 6h aga ummiku, looduspiltide klõpsimise ning Lillehammeris õhtustamise tõttu üheksaks tunniks. 400 km üheksa tunniga tundub ikka väga vale, kuid käänulised mägiteed ja 60-90 km/h kiiruspiirangud tegid samuti oma töö. Oma teel kohtasime ka hiiglaslikku põhjapõtra.

Grotlisse jõudsime kella 1 paiku öösel.

Meie rendiauto

Lillehammeris söömas. Põdra pea.

Põdra keha.

Norra liiklejad on enamasti väga rahulikud, möödasõite eriti ei harrastata, mägiteed on piiretega. Kohati ainult võib teedel ja tunnelites kitsaks minna. Meie auto oli 1.0 mootoriga - täiesti imeline kütusekokkuhoid, sõitsime üle tuhande kilomeetri umbes kahe paagitäiega ja maksime kokku umbes 120 eur. Mäest üles tuli muidugi gaas põhjas sõita ja siis ka liikusime üsna aeglaselt, see oli natuke harjumatu, aga muidu õigustas meie auto end täiega.

Norra. Päev 2. Jaanipäev.

Eelmisel õhtul võtsime tööpäevade varased ärstused maha, et mõnusasti laiska hommikut nautida, aga Erikul läks kell 7 uni ära, seega olin ka mina sunnitud end üles ajama. Hakkasime hommikusööki tegema (ikka sellist korralikku hotellihommikusööki - munad ja vorstid ja jogurt ja võikud ja kohvi ja mahl jne) ning mõtlema, mida Oslos vaadata.

Reisiplaneerijaks on väga hea kohalik äpp - RuterReiser - näitab kenasti ära, mis bussile, rongile vms minna, millisest peatusest, kus väljuda ja kui kaua teekond aega võtab.

Lõpuks sai meie gps ka signaalid kätte ja linna avastamine võis alata. Esimese asjana läksime botaanikaaeda, kuna ilm oli väga mõnusaks ja päikesepaisteliseks muutunud. 

Kanepitaim oli igaks juhuks metallvõrguga piiratud

Kaardil on näidatud viikingite vallutused ning nende teed

Järgmiseks võtsime suuna vabaõhumuuseumisse. Olin lugenud, et lisaks niisama vanade majade ja olustiku nautimisele toimub seal õhtul ka midsummer eve celebration - midagi jaanipäevasarnast? Lubati elavat muusikat ja soovitati pikniku- ja grillimaterjali kaasa võtta.

Ja tõepoolest, üks suurem keskväljak oli täis hõõguvate sütega grille, kuhu igaüks oma kraami peale poetada sai. Ühed grillisid liha, teised maisi, kolmandad vahukomme - mis iganes kellelgi oli pähe tulnud kaasa võtta. Meil muidugi ei olnud midagi kaasas ja nii pidime müügiputkadest oma jaanipäevaliha välja lunastama. Siinkohal hindadest ka. Jah, on küll kallim, aga olgem ausad, Eesti on kõvasti järele rebinud (palkade poolest muidugi mitte). Nt vabaõhumuuseumi pilet oli 120 NOK. 13,66 eur. Ühistransport Oslos 24 tunni pilet - 90 NOK (tsoon 1). 10,24 eur. Kuna ühistransporti korraldab suuresti üks firma, siis selle raha eest saab sõita nii metroo, bussi, trammi kui ka mõnede praamidega.

Ühisgrill

Vabaõhumuuseum jaguneb kaheks: ühes osas on välja toodud aastatetagune linnaelu koos tolleaegsete majadega ning teises osas maaelu. Erinevaid hooneid on sel territooriumil üle saja ning seega jätkus meil avastamist päris pikaks ajaks, õnneks oli muuseum tänu pidustustele kauem lahti kui tavaliselt.

Nostalgiline pood

Pesu kuivab

Kütust oli vaja

Suitsupaus (suitsetamine on halb!!). Feik pilt.

 

Saime osa ka näitlikust pulmapeost, kus lapsed traditsioonilisi tantse esitasid.

Puukirik

 

Kui vabaõhumuuseum läbi uudistatud sai, sõitsime tagasi linna poole, tahtsime minna ooperiteatrit vaatama, kuna sõitsime sellest enne bussiga mööda ja selle arhitektuur äratas huvi.  Enne ooperiteatrini jõudmist tegime väikese kõrvalepõike ühele sagimist täis jalakäijate tänavale. Kuna tõesti oli supermõnus ja soe õhtu, siis olid kõik tänavaäärsed kohvikud inimesi täis, lisaks tantsiti, söödi jäätist ning taas - tähistati jaanipäeva, kohal oli elav muusika ja ei puudunud ka lõke. Merel.

 

 

Tänav viis meid mereni välja ning meil oli hea võimalus ahhetada ägeda Oslo arhitektuuri üle ning mõtiskleda, kui palju võiksid maksta sealsed merevaatega korterid ning kuidas seal elada oleks. Arhitektid on Oslos tõesti vaeva näinud ja meil tuli olla ettevaatlik, et me ringivahtides ninali ei käiks.

Meie jaaniõhtu 2015 oli kujunenud vägagi romantiliseks ja kuigi sõnajalaõit me otsimas ei käinud, siis botaanikaaias nuusutatud roosid ja jasmiinid ning jalutuskäik maheda muusika saatel soojas ja kuidagi hea õhustikuga Oslos tegid igasugusele Eestis tekkinud kiirustamisele ning stressile üks-null ära.

Järgmiseks peatuseks ooperiteater.

Oslo ooperiteater

Oslo ooperiteater seest

Oslo ooperiteater seest

 

Päev läbi, koju magama.

Norrast veel niipalju, et Interneti andmetel elab siin riigis üle viie miljoni inimese, neist 600 000 Oslos.