Loro Park

Lõpuks oli käes päev, mil saime külastada Loro parki. Loro park on siis selline loomaaialaadne koht, kus toimuvad ka loomade poolt esitatavad showd. Natuke pabistasin ka, sest viimasel ajal on palju räägitud loomade kehvast kohtlemisest erinevate showde tarbeks, kuid kohapeal räägiti palju loomade eest hoolitsemisest ja neile hea elukeskkonna pakkumisest, niisiis loodan, et see nii ka tegelikkuses on.

Loro park asus meie hotellist 10minutilise jalutuskäigu kaugusel, seega läksime sinna jala.

Loro tähendab papagoid ning alguse ongi see paik saanud papagoide kollektsioonist. Nüüdseks elab seal palju erinevaid loomaliike. Meie aga alustasime showdest. Esiteks vaalad. Pärast oma treeneri ründamist 2009 a ja tolle surma enam treenerid koos vaaladega vette ei lähe. Teiseks merilõvid. Kolmandaks delfiinid (selle magas Olivia täiesti maha, hoolimata valjust muusikast ja treenerite jutust, plärtsudest, aplausidest).

Ei mahu

Delfiin veab paadiga pisikest last

Pingviinidel oli seal ka päris lahe pingviiniakvaarium. Haide ja teiste kalade kõhu alt saab tunnelis läbi kõmpida. Papagoide puuride piirkonnas on väga lärmakas. 

Lahedad mereussikesed

Meie abimees ussike

Söökidest. Tenerifele omastest söökidest saime buffees nt papas arrugudas´t (kortsus koorega väikesed soolases vees keedetud kartulid).  Need olid väga head ja võtsime neid pea iga söögikorra ajal oma taldrikule. Valikus oli veel Spanish omlette, mis omletile mitte nii omaselt maitses pigem kartuli kui munana. Ka mereelukad olid igal õhtul kohal. Aga muidu oli meie hotellis valikut igale maitsele. 

Viimasel hommikusöögil istus meie kõrvale üks hästi vana naine, keda me pea iga söögikorra ajal nägime, ta jäi vist lihtsalt hästi meelde oma hallide hallide juustega ja ilmselt üsna kõrge eaga. Loomulikult hakkas ta Oliviaga juttu ajama ja lõpuks palus minult, kas tohib teda sülle võtta. Lubasin, ise igaks juhuks hästi lähedal, et teda maha ei pillataks. Arvasin, et Olivia äkki natuke võõrastab, aga ei, Olivia oli selleks ajaks juba tähelepanuga harjunud ja naeratas vanatädile ning tõmbas tal mõned hallid juuksed peast lõbusasti välja. Tädi rääkis mulle, kui õnnelik ta millegipärast beebide läheduses on ja pärast ütles oma kaaslasele, et nüüd on tema päev korda läinud.

Kui paar postitust tagasi ütlesin, et Olivia võõrastele eriti lahkelt ei naerata, siis reisi lõpuks on see muutunud.

Tagasisõit meil nii libedalt enam ei läinud. Kui tulles ei teinud Olivia piiksugi ja magas suurema osa teest või siis oli lõbusas tujus, siis tagasiteel oli tal raskusi taksos ja lennukis  magamajäämisega ning protesteeris häälekalt.

Päev enne reisi pistis tal üks hammas end igemest välja ning tagasi tuli Olivia juba kahe hambaga. Koju jõudsime öösel kell 00.30. Mul ei ole pärast ühtegi reisi olnud nii hea meel kodus olla. Reis ja päike olid supertoredad, aga kodus on ka väga mõnus. Olivia arvas sama. Miks ta muidu öösel kell pool üks hakkas suure rõõmuga kodus oma mänguasjadega mängima ja oli tõeliselt heas tujus :) 

La Laguna turg ja ajaloomuuseum

La Laguna linn olevat Tenerife kultuuripealinn. Kultuuripealinnas ju ikka käiakse turul ja muuseumis. Ja pargis.:)

Alustasime turust, kust ostsime natuke pistaatsia ja makadaamia pähkleid ja uurisime kohalikke hindu.

Turu juures sain ka oma õige lillekimbu möödunud naistepäeva puhul.

Seejärel seadsime sammud ajaloo ja antropoloogia muuseumisse. Vahva muuseum, eriti kui on aega rohkem süveneda.

Edasi tahtsime leida mõnda parki, kus saaks Oliviale süüa anda ja teda natuke maha panna. Mapsist leidsime ühe pargi, aga järsku hakkas mööda tänavat voolama meie suunas mass noori tenerifekaid. Kohutava lärmiga. Reedeõhtune välirestoranide sumin oli selle lärmi kõrval kui mahe muusika. Oli selline tunne nagu oleks vahutava ookeanilaine alla jäänud. Võtsime suuna pargi suunas, et noorte eest minema põigelda, aga kahjuks voolas see tenerifekate laine ka meie valitud tänavast. Tundus, et tervel koolil said korraga tunnid läbi.

Juba mitu päeva olin otsinud rohelist murulappi, kus oleks natuke varju ja kuhu saaksime oma piknikuteki maha laotada ja natuke maas istuda. Aga sellist kohta ei paista Tenerifel olevat. Muru ei ole:( Mõnes kohas, kus võiks olla muru, on selline mullane pind mõnede umbrohtu meenutavate taimekestega. Või siis on rannaliiv, mis kipub tahes tahtmata piknikuteki peale ja kust Olivia saab seda kenasti suhu kühveldada. Hiljem, kui Loro parki külastasime, oli seal küll kauniste murulappide paradiis. Aga kahjuks oli seal igasugune murul käimine / viibimine keelatud!!!
Igatahes ka selles meie valitud pargis murulappi ei olnud ja istusime niisama pingikesel natuke.

Rõdude kodu ja pärdikute park

La Orotavas asub üks selline, kuidas nüüd öelda, ajalooline majamuuseum. Maja ehitati aastal 1632. Casa de los Balcones oli jõukate inimeste kodu - kolm korrust, sisehoov, uhked rõdud. Palju oli kasutatud kanaari männi puitu, mida on keeruline töödelda, kuid mis püsib pikalt pikalt. Näituseks oli välja pandud näiteks hiiglaslik veinipress, mida veini tootmiseks kasutati. Muuseumi koduleht väidab, et peaaegu kõik, mis majas näha on, on originaal - sellistes ruumides elatigi ning seda sama mööblit kasutati.

Sisehoovi rõdud

La Orotavas niisama natuke ringi jalutades sattusime ka väikese botaanikaaia peale.

Järgmisel hommikul oli meil plaanis pisut hotelli välibasseini ääres mõnuleda. Vaatasin sealset vetelpäästjat ja mõtlesin, et kas tõesti on teda selle basseini äärde vaja. Tuli välja, et oli. Vette läks üks pikk ja väga kõhetu vanaproua, mõne hetke pärast paistis veest hall peanupp ja oli näha, et ta üritab end vee pinnale tõmmata, aga see ei õnnestu. Üritas korra, üritas kaks, üritas kolmandat korda, aga nägu veest välja ei saanud. Õnneks too vetelpäästja seisis täpselt tema kõrval ning jälgis naise tegevust ja lõpuks hüppas talle järgi ning tõmbas naise veest välja. See oli esimene kord, kui vetelpäästet tegutsemas nägin (kui Pamelad ja teised Baywatchi omad välja jätta).

Monkey Park los Cristianose lähedal. Jõudsime sinna 45 minutit enne sulgemist ja meilt küsiti kenasti, et kas oleme ikka kindlad, et tahame nii väheseks ajaks parki minna. Natuke napakas oleks olnud üle tunniajast sõitu öelda, et ei soovi, aitäh, ja tunnike hotelli tagasi sõita. Võtsime jalad selga ja hakkasime kiirelt parki läbi kammima. Ma esialgu mõtlesin, et see on taoline väike suvaline park, kus mõned ahvid vabalt ringi jooksevad (nagu Gibraltaril) ja olin natuke murelik, et ega nad Oliviat kiusama ei hakka. Tegelikult tuli välja, et tegu on pigem loomaaialaadse pargiga, kus lisaks pärdikutele oli teisigi loomi/linde. Krokodill oli ja puha (mitte vabapidamisel õnneks). Pärdikud on Oliviale juba ammu suured sõbrad, esiteks selle pärdikulaulu pärast, mida ma talle laulan, kui on vaja, et tal hea tuju tuleks ja teiseks meil on Kaisa kingitud pehme kuubik kaasas, kus kahel küljel on pärdikud ja millega ma avastasin hea Oliviale rõõmu tegemise viisi - autosõidul tuleb seda kuubikut ülevalt lae alt alla kukutada. Igal juhul, pargis oli erinevaid pärdikuid, nii ohtlikke versioone puuris istumas kui leebemaid niisama ringi lippamas oma ruumides. Neid vabu pärdikuid sai ka toita, aga kui üks soomlane seda üritas, siis pärdik kas ei julgenud seda sööki vastu võtta või siis oli ta juba nii täis toidetud teiste külastajate poolt, et rohkem ei mahtunud...

Tagasiteel tahtsime läbi astuda püramiidide juurest. Sellega oli meil jälle üks suurem feil. Püramiidid olid just suletud. No tegelikult mitte püramiidid vaid nende külastuskeskus/park. Güimari püramiidid - need laavakivist astmelised ehitised paistsid õnneks silma ka linnas tiirutades, aga lähemalt me neid tundma õppida ei saanud. Kes või miks nad ehitas, seda ei teata, aga hüpoteese on erinevaid. On pakutud, et talupojad lihtsalt viskasid kivid väga osavalt hunnikusse, kuid see teooria on pigem välja naerdud, kuna püramiidide struktuur on siiski korralikult läbi mõeldud ja ehitatud sama ilmakaarte loogikaga nagu püramiidid mujal maailmas. Tenerifekatel oli mingi aeg plaan need püramiidid üldse kokku lükata, kuid püramiidihuviline Thor Heyerdahl suutis need siiski päästa (lasi oma rikkal sõbral tolle maa-ala ära osta).

Siin meie hotelli uhke fuajee.

Tahaks ka juba pensionär olla

Nii mõtleme siin juba päris tihti, sest siis, kui meid ootab ees uneaeg, algab pensionäridel pidu - diskoõhtud, kaardimängud, elav muusika, seltskond, veini voolab ojadena jne... :)

Los Cristianos

Reisile võtsime kaasa Mart Normeti "Minu Tenerife", mida ma kunagi päris ammu lugesin ja mida nüüd Erik ka natuke lehitsema hakkas. Esimesel päeval avastas ta sealt, et kusagil siin saarekesel peaks olema üks huvitav made in China pood, kus on palju asju müügil. Väga palju asju. Pool päeva üritas ta selle poekese aadressi välja nuhkida, saades seejuures spetsialistiks teemal, kuidas üks mees seal ühel külastajal pea maha võttis ja sellega siis ringi jooksis.

Igatahes oli ta võtnud kindla sihi, et sinna poodi peame me minema. Mitte selle pea-intsidendi pärast, vaid paljusid odavaid asju vaatama. Pood asus Los Cristianoses ja oli tõepoolest omaette vaatamisväärsus. Vaatamata pildistamiskeelule õnnestus mul seal ikkagi klõpsata pildike ühest riiulivahest. Riiulivahesid oli seal ikka väga palju.

Hiinapoe üks riiul

Los Cristianos on lõunapiirkonna linn ja seal oli väga lämbe. Tänasime õnne, et olime need ainsad lollid, kes  saare põhjaossa hotelli valisid. Võimalik, et oskasime olla õnnelikud just seetõttu, et eelnevalt oli põhjaranniku päike meid kenasti punaseks paitanud. Olivia on muidugi oma tavalist beebikarva. Hiinakas kulus meil päris palju aega, aga kuna pikka sõitu oleks olnud rumalus ainult poekülastuse peale raisata, siis käisime vaatamas ka ühte kohalikest randadest Playa de Las Vistas. Sealt eriti pilte ei ole, kuna mul sai aku tühjaks. Rand nagu rand ikka. Veel mõtlesime minna ahviparki ahve vaatama, aga kuna päevad on siin üsna lühikesed (päike tõuseb 7 paiku ja loojub 19 paiku), siis selleks hetkel aega ei jäänud. Oma hotelli õhtusöögist ka ilma ei oleks tahtnud jääda, valikut on siin ikka palju palju (ainult kohv ja masinast tulevad mahlad on jälgid) ja usutavasti lisakilod kogunevad:(

Lisakilodest rääkides... Võtsin ka kätte ja läksin pärast hommikusööki meie lopergusele staadionile tiirutama. Täis kõht küll pisut segas, aga paremat aega ei oleks olnud. Just siis kui olin teisel ringil ja end superhästi ja võimsana tundsin (ma pole juba väga pikka aega jooksnud, aga nüüd tundsin, et võiksin tuhat ringi teha), jooksis minust mööda 80aastane kohalik vanamees ning pööras staadionilt maha ja võttis mäkke. Motivatsioon kustus kiiremini kui küünlaleek sünnipäevatordil.

Täis motivatsiooni jooksma minna

Õhtusel jalutuskäigul jõudsime Plaza del Charcole, mis on üks selline lahe väljak/park, mille ääres on tohutult restorane ja kus saab päevasel ajal puhata palmi varjus või lasta lastel mänguväljakutel ringi joosta. Õhtusel ajal lööb see piirkond eriti kihama ning eilne õhtu ei olnud sugugi erand. Eilse põhjal võin väita, et reedesed õhtupoolikud on seal tõeliselt lärmakad. Jutuvada, mis muud. Isegi natuke kahju oli, et meil õhtusöök juba söödud oli ja polnud põhjust mõne mõnusa kohviku välilauda istuda. Olivia oli selleks hetkeks kärus nii väsinud, et teda ei äratanud ükski jõud.

Hommikuti ärkame siin sõna otseses mõttes kukelauluga, kuna Olivia keeldub kohalikku ajavööndit austamast ja hoiab kõvasti kinni Eestimaa kellaaegadest. Niisiis ärkame 6.30 (kodumaal oleks kell 8.30). Kohalikud kuked siis juba kirevad. Jah, siin elavad mingised kuked, kelle töö on siis ilmselt oma kanu kontrolli all hoida. Oleme neid kohanud nt kõnnitee läheduses... Tahtsin googeldada, et mis teema nende kukkedega on, aga otsustasin sellest loobuda, sest kes teab, mis vasted oleks tulnud otsingufraasile cocks in Tenerife... :)

Täna tahtsime Oliviat ujutada, aga see kõik oli üks suur feil, sest tasuline sisebassein ja mullivannid olid pigem jaheda temperatuuriga ja lisaks pidime ostma omale ujumismütsid, aga lõppkokkuvõttes mina reaalselt üldse vette ei läinudki ja kuigi Oliivike paar hetke isegi nautis (sest talle väga meeldib muidu vees), siis seda lõbu ei olnud pikalt. Lisaks oli meil kaasas Eestist ostetud Swim Pal "kaelaujumisrõngas" nagu me seda omavahel kutsume ja see pumbati siin täis, aga vist sai liiga täis ja me ei saanud seda kuidagi kasutada ja kohalik töötaja üritas meile selgitada, et see ei käi Oliviale ümber kaela, aga tegelikult käis küll, me lihtsalt ei osanud seda õigesti teha.

Palusin oma reisifirmal saata mulle pakkumine Tenerifele kauemaks jäämiseks, lootsin, et äkki saan veel paar nädalat head ilma nautida, aga see oleks siiski liiga kulukaks läinud ning meie uhke hotell on juba pikalt välja müüdud, seega oleksin pidanud ka teise hotelli ümber kolima. Nii et jääb ära:(

Vana puu

Pärast El Teide ümbruse avastamist võtsime sihi draakonipuu suunas. Loomulikult mitte mingi suvalise draakonipuu, vaid ühe väga vana draakonipuu suunas. Keegi olevat isegi avaldanud arvamust, et tegemist on maailma vanima puuga. Täpset vanust ei teata, pakutakse, et see konkreetne puu on 650 - 3000 aastat vana.

Minusuurune vana draakonipuu:)

Lihtsalt vahva palm

Sissepääs puud ümbritsevasse parki maksis 5 eur. Park eriti suur ei olnud ning suurt muljet ei avaldanud, aga eks iga hetk värskes õhus on midagi väärt. Pargis oli ka koobas, kuhu sisse astusime ja kust eest leidsime muumia. Kas see konkreetne muumia oli nüüd tõeline, ei oska ma kommenteerida, kuid selgitamaks, miks Tenerifel on muumiad, pean paari lausega kirjutama saare põlisasukatest. Enne eurooplaste poolt saare asustamist elasid siin guantsid, kes olevat olnud pikka kasvu, heledate juuste ning siniste silmadega. Balsameerida osati siinmail sama hästi kui Egiptuses. Balsameeriti loomulikult ainult kõrgemaid tegelasi. Pikemalt me koopaid imetleda ei saanudki, kuna Oliviale selline muumia-teema ei meeldinud ja pidime suurema hädakisa vältimiseks õue tagasi minema.

Muumia

Tagasiteel pidin suurema osa autosõidust Oliviale "Five Little Monkeysit" laulma, proovisin ka "Kaelakee häält" ja "Merelapsi", aga nende peale (või siis minu lauluoskuse peale) läks Olivial suu ikka väga tagurpidi.

Veel lapseteemal üks märkus. Ostsin H&Mist Eestis mingi suvalise suure salli, no et lapsele niimoodi salaja süüa anda, aga see sall on end tohutult ära tasunud. Autosõidul seon selle akna ette päikesekaitseks, mõnel hetkel aitab see piirata Olivai nähtavust, et ta saaks rahulikumalt unne jääda, Samuti tundub, et see aitab hoida eemal liigse kuumuse ning päikese eest ja teisel hetkel on see jälle hea soojemaks katteks.

Varbad püsti

Üks salli kasutusvõimalusi

Jalutuskäik oma kodulinnas

Olivia omi asju ajamas

Vulkaan ja sõit vana puu suunas

Esiteks ütlen, et ReisiSipsik on harjunud juba siestaga, niiet saan blogi kirjutada küll:)

Täna hommikusöögil reaalselt üks võõras hotellikülastaja pakkus, et võib Oliviat hoida, kuni ma hommikusööki söön. Oleksin võinud ju nõustuda... Hmm..

Ahjaa, head naistepäeva! Kohalikud lilled loperguselt staadionilt.

Eile langes liisk El Teide vulkaani ja vana draakonipuu kasuks.  Oli üsna selge, et vulkaani tippu me minema ei hakka, kuna seal on lumi maas ja lund oleme me ka kodumaal näinud ning kuna väidetavalt on El Teide aktiivne vulkaan, siis no mine tea:) 2016. a olevat vulkaani ümbruses toimunud maavärinad, mis olid kahtlaselt maapinna lähedal. Muidugi arvestades fakti, et tegu oma suuruselt kolmanda vulkaaniga maailmas, ei oleks me purske korral ilmselt ka vulkaani ümbritsevat rahvusparki külastades eluga pääsenud. Kuulsin, et hoopis Eestis oli maa värisenud - jumal tänatud, et me hoopis siin Tenerifel oleme :)

Pakkisime end autosse ja sõit võis Mapsi abil alata. Ainult, et Maps tahtis meid juhatada järsku mõnusalt suurelt asfaltteelt väga kitsastele ja järskudele kõrvalteedele. Minu vastuseisust hoolimata võttis Erik väljakutse vastu ja asusime sõitma mööda kitsamaid käänulisi mägiteid kui mulle oleks meeldinud. Enamasti olid olemas siiski piirded ja miskit ületamatut seal ei olnud.

EL Teide tipp juba paistab

Sellega olen juba harjunud, et beebid kõige ebasobivamatel hetkedel häda nr 2 eksplosiooni korraldavad (90% arsti juures admini laua ees või arsti ukse taga; beebifitnessi trenni kohale jõudes; võimlema kohale jõudes; pärast paksu talveriietusse pakkimist ja kiirustades autosse jõudmist jne), aga nüüd on tehtud sooritus ka lennukis maandumise ajal ja El Teidele jõudes. Niisiis, enne kui saime alustada laheda maastiku nautimist, tuli teha ära argisemad toimetused autos, naljakal kombel oli töömeestel täpselt meie auto juures samal ajal mingid toimetused vaja ära teha. Siinkohal olen õnnelik, et märjad salvakad kaasas olid, üldiselt ma neid eriti ei kasuta.

Töömehed toimetamas meie mähkmevahetuspunkti juures. 

Ulmeline vulkaaniline maastik:

Viimati toimus purse 1798. a siit sellest kraatrist.

Kogu sõit oli tegelikult üks suur vaatamisväärsus. Ühel hetkel vaatasin aknast välja ja ei saanud kohe üldse aru, mis seal toimub - mäetipp ja pilved, okei, sellest sain aru. Aga mis seal allpool toimus, kas seal laius meri või oli see taevas või oli see kuristik või oli seal miski linnake? Midagi ei saanud aru. 

Vaadake, kas teie saate. Pildilt on muidugi veelgi keerukam mõista.

Lõpuks saime aru, et tegu on teise saarega ja selle ümber siis loomulikult vesi ning näha oli selle saare mäetipp koos seda ümbritsevate pilvedega.