13.3.18

Rõdude kodu ja pärdikute park

La Orotavas asub üks selline, kuidas nüüd öelda, ajalooline majamuuseum. Maja ehitati aastal 1632. Casa de los Balcones oli jõukate inimeste kodu - kolm korrust, sisehoov, uhked rõdud. Palju oli kasutatud kanaari männi puitu, mida on keeruline töödelda, kuid mis püsib pikalt pikalt. Näituseks oli välja pandud näiteks hiiglaslik veinipress, mida veini tootmiseks kasutati. Muuseumi koduleht väidab, et peaaegu kõik, mis majas näha on, on originaal - sellistes ruumides elatigi ning seda sama mööblit kasutati.


Sisehoovi rõdud








La Orotavas niisama natuke ringi jalutades sattusime ka väikese botaanikaaia peale.





Järgmisel hommikul oli meil plaanis pisut hotelli välibasseini ääres mõnuleda. Vaatasin sealset vetelpäästjat ja mõtlesin, et kas tõesti on teda selle basseini äärde vaja. Tuli välja, et oli. Vette läks üks pikk ja väga kõhetu vanaproua, mõne hetke pärast paistis veest hall peanupp ja oli näha, et ta üritab end vee pinnale tõmmata, aga see ei õnnestu. Üritas korra, üritas kaks, üritas kolmandat korda, aga nägu veest välja ei saanud. Õnneks too vetelpäästja seisis täpselt tema kõrval ning jälgis naise tegevust ja lõpuks hüppas talle järgi ning tõmbas naise veest välja. See oli esimene kord, kui vetelpäästet tegutsemas nägin (kui Pamelad ja teised Baywatchi omad välja jätta).

Monkey Park los Cristianose lähedal. Jõudsime sinna 45 minutit enne sulgemist ja meilt küsiti kenasti, et kas oleme ikka kindlad, et tahame nii väheseks ajaks parki minna. Natuke napakas oleks olnud üle tunniajast sõitu öelda, et ei soovi, aitäh, ja tunnike hotelli tagasi sõita. Võtsime jalad selga ja hakkasime kiirelt parki läbi kammima. Ma esialgu mõtlesin, et see on taoline väike suvaline park, kus mõned ahvid vabalt ringi jooksevad (nagu Gibraltaril) ja olin natuke murelik, et ega nad Oliviat kiusama ei hakka. Tegelikult tuli välja, et tegu on pigem loomaaialaadse pargiga, kus lisaks pärdikutele oli teisigi loomi/linde. Krokodill oli ja puha (mitte vabapidamisel õnneks). Pärdikud on Oliviale juba ammu suured sõbrad, esiteks selle pärdikulaulu pärast, mida ma talle laulan, kui on vaja, et tal hea tuju tuleks ja teiseks meil on Kaisa kingitud pehme kuubik kaasas, kus kahel küljel on pärdikud ja millega ma avastasin hea Oliviale rõõmu tegemise viisi - autosõidul tuleb seda kuubikut ülevalt lae alt alla kukutada. Igal juhul, pargis oli erinevaid pärdikuid, nii ohtlikke versioone puuris istumas kui leebemaid niisama ringi lippamas oma ruumides. Neid vabu pärdikuid sai ka toita, aga kui üks soomlane seda üritas, siis pärdik kas ei julgenud seda sööki vastu võtta või siis oli ta juba nii täis toidetud teiste külastajate poolt, et rohkem ei mahtunud...





Tagasiteel tahtsime läbi astuda püramiidide juurest. Sellega oli meil jälle üks suurem feil. Püramiidid olid just suletud. No tegelikult mitte püramiidid vaid nende külastuskeskus/park. Güimari püramiidid - need laavakivist astmelised ehitised paistsid õnneks silma ka linnas tiirutades, aga lähemalt me neid tundma õppida ei saanud. Kes või miks nad ehitas, seda ei teata, aga hüpoteese on erinevaid. On pakutud, et talupojad lihtsalt viskasid kivid väga osavalt hunnikusse, kuid see teooria on pigem välja naerdud, kuna püramiidide struktuur on siiski korralikult läbi mõeldud ja ehitatud sama ilmakaarte loogikaga nagu püramiidid mujal maailmas. Tenerifekatel oli mingi aeg plaan need püramiidid üldse kokku lükata, kuid püramiidihuviline Thor Heyerdahl suutis need siiski päästa (lasi oma rikkal sõbral tolle maa-ala ära osta).

Siin meie hotelli uhke fuajee.




Kommentaare ei ole: